Wednesday 7 March 2018

Toidu raiskamine

Sattusin ETVst vaatama filmi toidu raiskamisest. Valus oli vaadata kõiki neid konteineritäisi äravisatud toitu, pakendeid, jäätmeid...

Puutusin selle teemaga kokku ka magistritööd tehes, kuid pidin selle teema töö fookuse hoidmiseks nö välja viskama. Samas suur osa uurimist sai tehtud ja miks mitte seda sahtlisse kirjutatud peatükki siin avaldada?!

-------------


Toidujäätmete teke
Toidujäätmete teke on otseselt seotud tarbimisharjumuste, kodustes majapidamistes tekkivate jäätmete koguse ning käitlemisega. Toidujäätmete käitlemine on jäätmetekkes ja -käitluses oluline mitmel põhjusel:
  • Välditavate toidujäätmete vähendamine mõjutab toidu kasvatamise ja töötlemisega seotud keskkonnamõjusid;
  • Suure toidu- ja biolagunevate jäätmete sisaldusega jäätmete prügilasse ladestamine toodab rohkem kliimamuutusi põhjustavat metaani;
  • Toidujäätmete sorteerimisest sõltub teiste jäätmeliikide taaskasutamise võimalikkus, sest määrdunud jäätmeid on keeruline materjalina uuesti kasutusse võtta;
  • Suur toidujäätmete sisaldus segaolmejäätmetes vähendab jäätmete kütteväärtust energia saamiseks põletamisel;
  • Toidujäätmete ja teiste biolagunevate jäätmete kompostimine on vajalik mulla toitainetesisalduse taastamiseks.  

Toidujäätmed, mida tekib kogu toidu elutsükli käigus, kujutavad endast nii toidu söödamatuid osasid kui ka toitu, mis visatakse ära selle riknemise pärast. Kõige suurem kogus toidujäätmeid tekib toidu lõpptarbimise etapil kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes (Moora, jt, 2015).

Nii nagu jõukamates riikides tekib rohkem olmejäätmeid, tekib neis ka rohkem toidujäätmeid. 2011. aastal toodeti Euroopa Liidus inimese kohta 865 kg toitu ning keskmiselt viiendik toidust jäi tarbimata. Toitu visati aastas minema 87 miljonit tonni, 143 miljardi euro eest (Stenmarck jt, 2016). Miljardite eurode väärtuses toidu minema viskamine on märkimisväärne probleem ka globaalses plaanis, sest toidu raiskamine oludes, kus miljonid vaesed inimesed nälgivad, on ebaeetiline. Samuti vajab põllumajandus, mille intensiivnistumist põhjustab linnastumine, toidu kasvatamiseks rohkem põllumaad, mistõttu avaldab see looduskeskkonnale negatiivset survet (Vorley ja Lançon, 2016).

Hinnanguliselt tekkis Eestis toidujäätmeid elaniku kohta aastas 70 kg, sellest 53 kg kodumajapidamistes (Moora, jt, 2015). Suurbritannias seevastu tekkis inimese kohta 190,3 kg toidujäätmeid, millest 109 kg kodudes (Vaata Tabel 4).

Tabel 4 Toidujäätmete teke riikides valdkonniti
Tekkekoht
Eesti

Soome

Rootsi

Saksamaa

Suurbritannia


t/a
kg/in
t/a
kg/in
t/a
kg/in
t/a
kg/in
t/a
kg/in
Kodumaja-pidamised
70000
53
274000
50
771000
81
6670000
83
7000000
109,2
Toitlustus-asutused
13000
9,8
85000
15,5
200000
21
1900000
29,6
900000
14
Kaubandus-ettevõtted
6271
4,7
70000
12,8
70000
7
550000
8,6
400000
6,2
Toiduainete-tööstused
3384
2,6
140000
25,5
171000
18
1850000
28,9
3900000
60,8
Kokku
92655
70,2
569000
103,8
1212000
127
10970000
150
12200000
190,3

* Eesti ja Suurbritannia andmed on aastast 2013, Soome, Rootsi, Saksamaa aastast 2012
Allikas: Moora jt, 2015

Põhjalikumalt analüüsisin toidujäätmete teket kaubandusettevõtetes ja kodustes majapidamistes.
Toidujäätmete tekkepõhjustena kauplustes toovad Moora jt (2015), välja mitmeid aspekte, mis on seotud nii toiduainete tarneahela, poodide eripärade ja töötajate kvalifikatsiooniga kui ka tarbijate ostlemisharjumuste ja eelistustega. 

Toidujäätmete tekkepõhjused kauplustes:
·  Tänapäevane kaubandus on suunatud eelkõige tarbija huvide rahuldamisele, millega kaasnevad tihe konkurents, suur sortiment ning müügi etteennustamatus;
· Poodide suurus ja liik – suuremates poodides, kus sortiment on mitmekesisem, jääb rohkem toitu müümata. Keskmistes ja väikestes, eriti discounter tüüpi poodides kantakse vähem toidukaupu maha.
·  Toiduainete üha pikenev tarneahel ja logistika;
·  Töötlejate/tarnijate eksimused (sh pakendi kvaliteedi tagamisel ja pakendamisel);
· Müügipersonali motivatsiooni ja teadmiste puudus ning ebapiisav toiduhügieeni tagamise alane koolitatus valdkonna suure kaadrivoolavuse tõttu;
·  Tarbijate (ja kauplejate) puudulikud teadmised ja tahe toidukao vältimiseks;
· Tarbijate hinnatundlikkus – pool kaubast müüakse nn viimasel minutil, alles allahinnatult või kampaaniatoodetena;
·  Puudulikud hoiustamis- või müügitingimused (eriti väikepoodides);
· Õigusaktid, mis panevad selged piirid toidule, mida võib inimtoiduna tarvitada, ning kvaliteedinõuded, mis takistavad müümast ebastandartset kuid toiduks kõlblikku toodet.

Moora jt (2015) toovad toidujäätmete mahakandmisel välja poodide suurusest tingitud erisused. Näiteks suurtes poodides on enam levinud mahakantud kuid söögikõlbulike toidukaupade Toidupangale jt sarnastele organisatsioonidele annetamine, samal ajal kui keskmised ja väikesed seda tööjõu puudusega põhjendades sageli ei praktiseeri. Lisaks, tööjõu puudusega põhjendades viskab väiksemate poodide personal mahakantud toidu koos pakenditega segaolmejäätmetesse, samal ajal kui suuremad poed koguvad biolagunevad ja pakendijäätmed eraldi. Poe suurusest oleneb ka mahakantud toidu tüüp, näiteks suured poed kannavad maha rohkem puu- ja juurvilju, millel on suur sortiment. Väikepoed neid nii suures koguses ja valikus sisse ei võta, kuna tegemist on kergesti rikneva kaubaga. Kaalu poolest tekib kõige rohkem toidujäätmeid just puu- ja juurviljade seas ning rahaliselt lihatoodete ja valmistoidu sektoris. Poodide suurusest oleneb ka müümata jääva toidu kogus. Suurtes poodides jääb päevas müümata keskmiselt 128 kg kaupa, keskmistes 29kg ja väikestes 4,8 kg. Kokku jääb Eesti poodides aastas müümata 22 miljoni euro väärtuses kaupa. Mahakantud toodetest moodustavad 23 % puuviljad, 22% köögiviljad, 18 % liha- ja kalatooted, 13 % pagaritooted, 10 % valmistoit ja piimatooted ja 2% kuivained. 

Toidujäätmete teket kodustes majapidamistes mõjutavad nii ostuharjumused kui ka tarbijate oskused toiduga ümber käia. Stavros jt (2017), hinnangul saab toidujäätmeid jagada välditavaks, võimalusel välditavaks ning vältimatuks. Välditavateks toidujäätmeteks võib pidada ära visatud kuid söögikõlbulikke toite ja jooke, mis moodustavad ligi 80% toidujäätmetest. Võimalusel välditavateks jäätmeteks peetakse toite ja jooke, mis teatud hetkel olid söögikõlbulikud, kuid riknesid ning vältimatuteks jäätmeteks neid, mida ei olegi võimalik süüa – näiteks kondid, munakoored jm.

Toidujäätmete tekke ohjeldamiseks soovitatakse ostude planeerimist ning poenimekirjade koostamist ning enne poodiminekut koduste toiduvarudega tutvumist (Stavros jt, 2017). Ostude planeerimine aitab vähendada planeerimatuid ja üleliigseid oste, mis võivad hiljem prügikasti sattuda. Seevastu on poed kui kasumi teenimiseks tegutsevad ettevõtted huvitatud sellest, et inimesed võimalikult palju ostaksid, ning püüavad tarbijaid ohtra poesisese reklaamida rohkem ostma suunata. Seetõttu seostatakse inimesi, kes kampaaniatega kaasa lähevad, ka suurema toidu raiskamisega. Kui leibkond kõiki neid oste õigel ajal ära tarbida ei jõua, ongi tulemuseks toidujäätmed, mida oleks saanud vältida.

Muuhulgas on levinud arvamus, et leibkondades, kus ostetakse toitu peamiselt supermarketitest, tekib rohkem välditavaid toidujäätmeid kui leibkondades, mille liikmed käivad sisseoste tegemas väikestes poodides ja turgudel (Stavros jt, 2017).

Toidujäätmete teke on seotud ka inimeste toidukäitlemisalaste teadmistega, sealhulgas eeldatakse, et tarbijatel, kes käivad rohkem väljas söömas ning eelistavad valmistoitu, on vähem ka toidukäitlemisteadmisi, mistõttu kipub toit nende leibkondades suurema tõenäosusega riknema (Stavros jt, 2017).

Uuring: Toidujäätmete ja toidukao teke Eestikodumajapidamistes ja toitlustusasutustes

Zero waste

Juba üle aasta (novembrist 2016) olen ma olnud vaimustunud zero waste elustiilist ning püüdnud seda ka oma elus jälgida ja jäätmeid vähendada. (Tegemist on inimestega, kes püüavad jäätmete teket erinevatel viisidel vältida.)

Sattusin taaskord lugema San Franciscos elavast naisest, kelle 4-liikmelise pere terve aasta olmejäätmed mahtusid liitrisesse purki. (See uudis oli ka varem mu nina eest läbi käinud, aga tol korral ei olnud ma selleks "reisiks" ilmselt veel valmis.) See naine oli Bea Johnson. Kõigepealt vaatasin seda videot Youtube's, mitmeid teisi tema ja teise zerowasterite videosid, ja pärast seda olin nagu uus inimene, leidnud uue elufilosoofia! Kõik see avaldas mulle muljet ja on meie pere elu tugevalt mõjutanud.

Prügi tootmine meie peres ei lakanud muidugi koheselt. Kaugel sellest! Samas on see aeg meie pere tarbimist ja jäätmete teket drastiliselt muutnud, nt pole meil köögis enam prügikasti, aga, kuidas see on aset leidnud, on teadagi pikem jutt...

2017. aasta alguses otsustasin oma huvi zero waste temaatika vastu kasutada ära oma 2007. aastal alustatud magistriõpingute lõpetamisel - nimelt tegin 1,5-2 aastaga magistrantuuris ära kõik vajalikud ained, aga lõputöö jäi toppama kuna sain vahepeal emaks. Kolme lapsega on võimalik üsna kaua akadeemilisel puhkusel olles õpingute kestvust pikendada, nii et 2017. aasta tundus päris tore number selle kunagi võetud elueesmärgi täitmiseks ja õpingute lõpule viimiseks. Pärast 9-10 kuud Eesti ja Euroopa Liidu jäätmepoliitika, tarbimise teoreetiliste tahkude ja zero waste elustiili keskmes eksisteerimist ja eksperimenteerimist sain selle töö ka valmis ja 2018. aasta alguses ka kaitstud. Lugeda saab siit: 

Olen tähele pannud, et paljud antud elustiili järgijad on noored naised, vahel harva ka mehed, kellel pole veel lapsi. Meie peres on kolm last, kaks täiskasvanut, koer, kass, 22 kana ja 2 kukke. Elame maal talumajas. Seega oleme üsna kaugel sellest maailmast, mis populaarsemate blogijate blogidest peegeldub. Igatahes olen võtnud eesmärgiks zero waste teemal blogida, eriti kuna eestikeelset kirjandust antud teemal veel napib.

Pakendivabu poode on Eestis üks, äkopoode külastavad vähesed inimesed ja ka vaid üksikute asjade ostmiseks. Täielikult ökotooteid tarbivaid inimesi elab meil vähe. Vaadates, kuivõrd hoogsalt kerkib suurematesse asulatesse, eriti Tallinnasse uusi kaubanduskeskuseid, tundub, et tarbimishulluse kõrghetk on alles saabumas. Poodide valik pole kunagi olnud nii suur ja inimestel nii palju raha kui praegu! Sellises tarbimishulluses HMist ja kümnetest teistest poodidest eneselemärkamatult mööda marssida ilma värskeima hooaja ja allahinnatud hilpude ostmiseta ja kõige suuremate ahvatluste ostmisest nende pakendi tõttu loobuda, kohvi jm toitu mitte kaasa osta tundub seega vastuvoolu ujumine. Soovime ju kõik mugavalt elada, vähem vaeva näha ja majanduslikust ja kaubanduslikust arengust kasu lõigata....seda kasvõi poest kooritud apelsine ostes...

Nagu näha poelettidelt, on Eestis olukord üsna hull, eriti mis puudutab ülepakendamist, toodete kehva kvaliteeti ja lühiajalisust ja tonnide viisi tekkivaid jäätmeid, mida Irus soojuse ja elektri saamiseks põletatakse!

Ma olen veel selle põlvkonna noor, kes mäletab nõukaaegsed piimapudeleid, paberisse toodete ostmist, krõbedat ja sooja leiba ja saia, mida sai paberiga kastist võtta, suuri jahu- ja suhkrukotte, millest vanaema käis oma jahu ja suhkruanumaid täitmas, samuti kanade, sigade, lehmade pidamist kodudes, väikseid poode tänavaotsal...

Ma ei mäleta sellest ajast suuri prügikonteinereid, plastikjäätmeid jm...Kuid nagu siit-sealt näha, ei jäänud ka sel ajal prügi tekkimata, pigem maeti jäätmed maha, koduaedadesse, tühermaale, visati metsa alla jne, sest jäätmekorraldus polnud korraldatud...Eks teatud jäätmed on koguaeg tekkinud, mõned, sh pakendid, aga on tänavapilti jõudnud viimase 20 aasta jooksul.

See, mida Eestis veel 20-25 aastat tagasi harrastati, nimetatakse nüüd moodsalt pakendivabaks poodlemiseks. Jäätmete sortimist, põletamist, ladestamist ja nendega kauplemist (nt Hiina müümist) aga nimetatakse nüüd jäätmekorralduseks.


Pakendikonteiner pärast jõule Rapla Konsumi parklas