Sattusin taaskord lugema San Franciscos elavast naisest, kelle 4-liikmelise pere terve aasta olmejäätmed mahtusid liitrisesse purki. (See uudis oli ka varem mu nina eest läbi käinud, aga tol korral ei olnud ma selleks "reisiks" ilmselt veel valmis.) See naine oli Bea Johnson. Kõigepealt vaatasin seda videot Youtube's, mitmeid teisi tema ja teise zerowasterite videosid, ja pärast seda olin nagu uus inimene, leidnud uue elufilosoofia! Kõik see avaldas mulle muljet ja on meie pere elu tugevalt mõjutanud.
Prügi tootmine meie peres ei lakanud muidugi koheselt. Kaugel sellest! Samas on see aeg meie pere tarbimist ja jäätmete teket drastiliselt muutnud, nt pole meil köögis enam prügikasti, aga, kuidas see on aset leidnud, on teadagi pikem jutt...
2017. aasta alguses otsustasin oma huvi zero waste temaatika vastu kasutada ära oma 2007. aastal alustatud magistriõpingute lõpetamisel - nimelt tegin 1,5-2 aastaga magistrantuuris ära kõik vajalikud ained, aga lõputöö jäi toppama kuna sain vahepeal emaks. Kolme lapsega on võimalik üsna kaua akadeemilisel puhkusel olles õpingute kestvust pikendada, nii et 2017. aasta tundus päris tore number selle kunagi võetud elueesmärgi täitmiseks ja õpingute lõpule viimiseks. Pärast 9-10 kuud Eesti ja Euroopa Liidu jäätmepoliitika, tarbimise teoreetiliste tahkude ja zero waste elustiili keskmes eksisteerimist ja eksperimenteerimist sain selle töö ka valmis ja 2018. aasta alguses ka kaitstud. Lugeda saab siit:
Olen tähele pannud, et paljud antud elustiili järgijad on noored naised, vahel harva ka mehed, kellel pole veel lapsi. Meie peres on kolm last, kaks täiskasvanut, koer, kass, 22 kana ja 2 kukke. Elame maal talumajas. Seega oleme üsna kaugel sellest maailmast, mis populaarsemate blogijate blogidest peegeldub. Igatahes olen võtnud eesmärgiks zero waste teemal blogida, eriti kuna eestikeelset kirjandust antud teemal veel napib.
Pakendivabu poode on Eestis üks, äkopoode külastavad vähesed inimesed ja ka vaid üksikute asjade ostmiseks. Täielikult ökotooteid tarbivaid inimesi elab meil vähe. Vaadates, kuivõrd hoogsalt kerkib suurematesse asulatesse, eriti Tallinnasse uusi kaubanduskeskuseid, tundub, et tarbimishulluse kõrghetk on alles saabumas. Poodide valik pole kunagi olnud nii suur ja inimestel nii palju raha kui praegu! Sellises tarbimishulluses HMist ja kümnetest teistest poodidest eneselemärkamatult mööda marssida ilma värskeima hooaja ja allahinnatud hilpude ostmiseta ja kõige suuremate ahvatluste ostmisest nende pakendi tõttu loobuda, kohvi jm toitu mitte kaasa osta tundub seega vastuvoolu ujumine. Soovime ju kõik mugavalt elada, vähem vaeva näha ja majanduslikust ja kaubanduslikust arengust kasu lõigata....seda kasvõi poest kooritud apelsine ostes...
Nagu näha poelettidelt, on Eestis olukord üsna hull, eriti mis puudutab ülepakendamist, toodete kehva kvaliteeti ja lühiajalisust ja tonnide viisi tekkivaid jäätmeid, mida Irus soojuse ja elektri saamiseks põletatakse!
Ma olen veel selle põlvkonna noor, kes mäletab nõukaaegsed piimapudeleid, paberisse toodete ostmist, krõbedat ja sooja leiba ja saia, mida sai paberiga kastist võtta, suuri jahu- ja suhkrukotte, millest vanaema käis oma jahu ja suhkruanumaid täitmas, samuti kanade, sigade, lehmade pidamist kodudes, väikseid poode tänavaotsal...
Ma ei mäleta sellest ajast suuri prügikonteinereid, plastikjäätmeid jm...Kuid nagu siit-sealt näha, ei jäänud ka sel ajal prügi tekkimata, pigem maeti jäätmed maha, koduaedadesse, tühermaale, visati metsa alla jne, sest jäätmekorraldus polnud korraldatud...Eks teatud jäätmed on koguaeg tekkinud, mõned, sh pakendid, aga on tänavapilti jõudnud viimase 20 aasta jooksul.
See, mida Eestis veel 20-25 aastat tagasi harrastati, nimetatakse nüüd moodsalt pakendivabaks poodlemiseks. Jäätmete sortimist, põletamist, ladestamist ja nendega kauplemist (nt Hiina müümist) aga nimetatakse nüüd jäätmekorralduseks.
 |
| Pakendikonteiner pärast jõule Rapla Konsumi parklas |
No comments:
Post a Comment