Ühekordsetest nõudest

Maasikatiramisu - ilusad taldrikud kasutusse! 

Valus on sattuda üritustele, kus kasutatakse ühekordseid nõusid ja vaadata, kuidas prügikastid on täis taldrikuid, topse, kahvleid, nuge ja lusikaid, söömata toitu ja mida kõike veel. Olen täheldanud ühekordsete nõude kasutamist valdaval osal mängutubades peetud sünnipäevadel, lasteaia lõpupeol, kodukohvikutes, kontserditel, laatadel, suvepäevadel jne.
Kuigi selliste nõude kasutamise komme ei ole Eestis kuigi vana, on see nii iseenesest mõistetavaks, harjumuspäraseks ja tavapäraseks muutunud, et tundub nagu muudmoodi ei saakski.

Kirjeldan siin ühekordsete nõude jaburaid puuduseid:

• Teame kõik, kuidas need kergesti läbipainduvad taldrikud võivad keskelt pooleks painduda ja kogu toidu meile sülle või maha ajada.
• Õhukesed plastist topsid püsivad laste käes vedelikku pidavana vaid esimese pigistuseni ja siis on juba uut topsi vaja. 
• Plastist nugade ja kahvlitega ei ole tegelikult võimalik midagi kõvemat süüa ega lõigata! Katsu nendega lihatükki haarata või lõigata! Toit on kõvem ja plastik annab kiiresti alla!  
• Tühjad nõud lendavad tuulega minema ja tuult meil Eestimaal jagub! 
• Paljudes kodudes on olemas nõudepesumasinad - nii on nõude pesemine praegusel ajal mugavam kui eales varem.
• Sageli on kappides tolmu kogumas hunnikutes (liiga palju) ilusaid serviise ja vanaaegseid nõusid, millega külalistele toitu serveerida - aga ikka ostame poest mõne euro eest ilmetuid plastikkohvitopse, lusikaid, taldrikuid või mida iganes, selle asemel, et endale ja oma külalistele ilusate nõudega toitu serveerida. 
• Päris nõudel maitseb toit paremini! (Klaaspudelis vein maitseb paremini kui sama margi tetrapakendi vein!) Toidu välimus ja serveerimine mõjutavad meid nii teadlikult kui ka alateadlikult ning päris nõudel poe valmistoidu serveerimine võib isegi kehva toiduga imesid teha! 
• Ühekordseid nõusid peab pidevalt juurde muretsema samal ajal kui korduvkasutatavad nõud on kodus koguaeg olemas! 

Üle ega ümber ei saa ühekordsete nõude keskkonnamõjust. Muuseas on keraamiliste nõude keskkonnamõju palju suurem kui esialgu tundub, sest nende tootmiseks läheb samamoodi vaja maavarasid (savi), tootmist ning energiat (põletamiseks). Näiteks peaks keraamilist taldrikut kasutama vähemalt 50 korda, et selle keskkonnamõju oleks väiksem kui ühekordsel plast- või pabertaldrikul. Seega on veelgi enam põhjust kasutada olemasolevaid korduvkasutatavaid nõusid!

Lisaks võib plastik ja ka töödeldud paber toiduga kokkupuutudes negatiivselt mõjutada meie tervist. Tean inimesi, kes tervislikel põhjustel plastnõudes toitu ei tarbi! Olen ka ise loobunud plasttopsis kuumadest jookidest. Plastikust lekib kuumaga kokku puutudes mitmesuguseid kahjulikke aineid, näiteks bisfenool A-d (BPA), mis mõjutab otseselt meie hormoone. Ka paberit töödeldakse erinevate kemikaalidega ja me ei tea, kuidas need meid mõjutavad. 

Soovitused ühekordsete nõude asendamiseks 

• Kõige mõistlikum on kasutada koduseid igapäevaseid või pidulikke nõusid, mis tavaliselt kapis aastaid tolmu koguvad. 
• Kodust väljas toitu tarbides (näiteks kontserdile või laadale minnes) võib end varustada vastavalt inimeste arvuga korduvakasutatava joogitopsiga, lusika ja kausiga, kuhu paluda endale toitu serveerida. (Kannan tavaliselt iga pool kaasas metallist joogipudelit, kotis on ka lusikas).
• Zero waste ehk nullprügi soovitus - sünnipäevadel ja muudel üritustel võib mõelda näputoidu (salatikorvid, muffinid, portsjonkoogikesed jm) peale, mille tarbimiseks ei ole taldrikuid vaja. Piisab paberist või riidest salvrätikutest. Lapse kooli lõpuaktuse järgsel kringlisöömisel näiteks taldrikuid ei olnud ja nende asemel olid salvrätikud. Lisaks on koolis kõigil üritustel seni olnud kasutusel ehtsad nõud!

Nõuanded oma pakendiga ostmiseks

Meie peres tekib kuus ca suure koeratoidu (9kg) koti mahus pakendijäätmeid. Olmejäätmete jaoks meil prügikasti pole. Neid kogume sahvrisse eraldi kotti ja sinna on üliharva midagi panna, nt pärast põhjalikku koristamist. Enamasti on sel juhul tegemist katkiste jalanõude, mänguasjade või muu sarnasega, millele uut elu anda pole võimalik. (Kes neid katkiseid jalanõusid ikka tahab - kõik kaltsukad upuvad neisse!) Biolagunevad jäägid lähevad kanadele, kellelt saab pakendivabalt mune, või komposti.

Ostud tavapoest ja wc-paber kontoritarvete poest

Toidukaupade ostmisel kasutan peamiselt plastist kaanega klaaspurke (Weck) ja võrkkotte (Hugbag ja nimetud). Purkide kasutamisel pole müüjad alguses taara eraldi kaalumisega harjunud, aga ka see kinnistub aegamööda. Alguses katsetasin kodus olevaid keeratav kaanega purke, aga nende suu osutus kitsaks ning müüjatel oli keeruline neid täita. Leidsin hoidiste jaoks purke otsides Maarahva poest laia suuga (120 mm) Wecki purgid (sattusin nende lummusesse), mis on toidu säilitamisel külmkapis ülioluliseks muutunud! Poodlemisel ja lühiajalisel hoiustamisel kasutan plastikkaasi ja hoidiste säilitamiseks klaaskaasi tihendite ja klambritega (tunduvad hügieenilisemad kui keeratava kaanega purgid ja klambriga klaaskaasi kiitis ka mu vanaema). 

Valdava osa toidukaupadest ostan Rapla Talupoest, ülejäänud soetan tavapoodidest (Selver, Konsum, Rimi) ja nii, et tekiks võimalikult vähe pakendeid. Pakendid pesen vajadusel puhtaks ja viin pakendikonteinerisse.  

Erinevas suuruses (0,5l, 1l, 1,5l) klaaspurkidesse ostan talupoest hakkliha, liha, maksa, pasteeti, kohupiima, hapukoort, majoneesi, hapukurki, hapukapsast ja muud. Enamasti lähengi talupoodi puhtaks pestud purke täis riidekotiga, milles on ka mõned paber- või võrkkotid, ja ostan seda, mida vaja või mis parasjagu ahvatleb. Valdavalt ostan nö toormematerjali - hakkliha, kohupiim jm, millest saab pärast suures valikus erinevaid roogasid valmistada. Teoreetiliselt saaks sealt ka võid lahtiselt osta.

Prügivaba elustiili arsenal - sh valge kaanega weck purgid

Suurde paberkotti ostan talupoest 2-3kg kaupa mullaseid porgandeid, mis säilivad kauem kui pestud porgandid. Samuti on need mahlasemad ja lähevad lastele paremini peale. Samamoodi on ka teiste mullaste juurikatega (kartulid saan vanaemalt). Hoiustan neid juurikaid sahvririiulis puidust kastis. 

Paberisse ostan talupoest asju, mis purki ei mahu - juustu (panen kodus purki või karpi), sinki, vorsti jm. Nt Selverist on paberisse õnnestunud suitsukala osta. 

Puuvilju, puhtaid köögivilju ja šampinjone ostan võrkkottidesse. Maasikate ostmiseks võtan kodust kaasa tugevama laiapõhjalise karbi. Pakendatud või tükeldatud köögiviljad jätan enamasti ostmata ja asendan millegi muuga! Näiteks kui lillkapsas on pakendatud, vaatan, kas on pakendamata brokkolit, nuikapsast või muud sarnast. Poolitatud ja kiletatud arbuusi ka ei osta. Vahel ostan tooteid juba sellepärast, et need on pakendamata (nt porrulauk).  

Pähkleid ja seemneid soetan kasutatud puhastesse väikestesse paberkottidesse või tihedama silmaga võrkkotti (nt Biomarketi läbipaistvad kotid).  

Maitseaineid nii tihti pole vaja osta ja praegu kasutan varem soetatud varusid ja enda aiamaalt pärit kuivatatud tilli ja peterselli. Maitseaineid saab muuseas lahtiselt osta Maarahva poodidest. 

Tee ja kohvi - viimastel aastatel on kujunenud nii, et korjan kevadel-suvel ise tee jaoks taimi - nurmenukke, paiselehte, kortslehte, angervaksa, piparmünti jm. Kohvi asemel tarbin viljakohvi (Seve), mille osas pakendit ei ole õnnestunud vältida. Abikaasa eelistab klaaspurgis lahustuvat kohvi. Vahel eksib meile elamisse ka kohviube, mida ise jahvatame ja plekkpurgis hoiustame. 

Piima toome 3l klaaspurgiga naaberküla farmist. 1l maksab 50 senti. Nädalas läheb meil 3-6l piima. Piima pealt koorin lusikaga koore ära ja 3l purgi pealt tuleb koort ca 300-400 ml, millest saab ka vahukoort teha. Samas tuleb vahel vahukoort ka pakendatult osta, kusjuures 200ml pakendiga tuleb kilohind sageli odavam kui 400 ml pakendis!?! Liitriseid vahukoorepakke näeb Rapla poodides aga väga harva, Türil aga on see luksus kummalisel kombel pea igas poes tagatud!  

Pesuvahendeid - mul on ilus keraamilise korgiga 2l klaasist õllepudel (Lätist ostetud), mida kasutan lahtise pesugeeli ostmiseks (Biomarket). Pesugeeli esialgse originaalpakendi kork lagunes aasta jooksul lihtsalt ära.  

WC-paberit ostan suurte, tihedate rullidena pakendivabalt kontorikaupade või ehituspoest. 

  

Poenimekirja teen (telefoni märkmetesse) enamasti siis, kui on palju ja spetsiifilisi asju vaja. Ostes lähtun nii toote pakendi olemasolust, puhastamismugavusest ja ohutusest kui ka toidu välimusest. Allahinnatult ostan neid tooteid, mida nagunii ostaks nt teatud kassitoitu (võimalikult suures pakendis), mida meie kass ainsana sööb. Allahindluste "õnge" lähen peamiselt siis, kui pole poeskäiku planeerinud või olen sattunud võõrasse poodi, kus ka pakendite vältimiseks võimalused puuduvad.  

Ka nädalamenüü tegemine ei ole meie peres kinnistunud - ma ei suuda pereliikmete isusid ette ennustada. Samuti ei tea poes, kas nimekirja sattunud toodet on sobiva hinna, küpsuse ja välimusega. Poodide sooduspakkumiste rämpskirjadest oleme loomulikult loobunud!
Kokkamisplaanide osas lähtungi "saadud saagist" ja nagunii on paljude toitude lähteained universaalsed - vean koju ära ja vaatan, mis neist teha annab. 

Kaubavalik Rapla Talupoes

Rapla Talupoe lahtine kaubavalik on reaalsuses üsna piiratud, aga sellega on võimalik ära harjuda. Valiku piiratus aitab ka kulusid kokku hoida - mida väiksem toidupood, seda keerulisem on suure arve tekitamine ja vastupidi - mida suurem pood, seda rohkem ahvatlusi ostukärusse jõuab ja seda suurem arve!

Oma pakendiga ostes saab muuseas paremini toidu koguse üle otsustada. Toetub ju suurpoodide lai kaubavalik erineva maitse ja tekstuuriga ning portsjonpakendis (ühele inimesele üheks söögikorraks) valmistoodete pakkumisele - nt erineva maitse ja kreemisusastmega kohupiimatooted näiteks 25-50g kohukesed, 150 g kohupiimatopsid, 200 g kohupiimapakid, 250-300-400 g kohupiimakreemi torud, 370-400 g kohupiima perepakid. Lahtiselt ja enda valitud koguses ostetud talukohupiima saab vabalt ise maitsestada, sellest saab teha nii kooki, küpsetisi, kreeme, kohukesi, soolaseid määrdeid ja muud ning täiesti pakendivabalt! Näiteks suure kohupiima plaadikoogi jaoks peaks tavapoest ostma vähemalt viis 200g pakki topeltpakendatud kohupiima samal ajal kui lahtiselt ostes mahuks see kõik liitrisesse purki ära. 

Kui Rapla Talupood jääb kaugeks soovitan oma purgikestega minna lähimale turule lahtise kaubavaliku võimalustega tutvuma. Võrkkottidega puu- ja köögivilju saab lahtiselt osta valdavalt igast poest! Pakendite vältimine sisseostude tegemisel kujuneb edukaks pikema aja jooksul ja järk-järgult. Võrkkotte olen kasutanud üle 5 aasta ja alguses oli päris keeruline harjutada end kaasa võtma, aga järjekindlus ja suur käekott oldi abiks. Igatahes, alguses on kõik harjumatu nii endale kui ka müüjatele, pärastpoole hakkab kõik libedamalt sujuma!     

Facebookis on Pakendivaba poodlemise grupp, kust saab samuti häid nippe! Samuti tasub uurida välismaiseid zero waste temaatilisi blogisid ja gruppe.

Kuu jooksul tekkinud pakendijäätmed

      

Zero waste

Juba üle aasta (novembrist 2016) olen ma olnud vaimustunud zero waste elustiilist ning püüdnud seda ka oma elus jälgida ja jäätmeid vähendada. (Tegemist on inimestega, kes püüavad jäätmete teket erinevatel viisidel vältida.)

Sattusin taaskord lugema San Franciscos elavast naisest, kelle 4-liikmelise pere terve aasta olmejäätmed mahtusid liitrisesse purki. (See uudis oli ka varem mu nina eest läbi käinud, aga tol korral ei olnud ma selleks "reisiks" ilmselt veel valmis.) See naine oli Bea Johnson. Kõigepealt vaatasin seda videot Youtube's, mitmeid teisi tema ja teise zerowasterite videosid, ja pärast seda olin nagu uus inimene, leidnud uue elufilosoofia! Kõik see avaldas mulle muljet ja on meie pere elu tugevalt mõjutanud.

Prügi tootmine meie peres ei lakanud muidugi koheselt. Kaugel sellest! Samas on see aeg meie pere tarbimist ja jäätmete teket drastiliselt muutnud, nt pole meil köögis enam prügikasti, aga, kuidas see on aset leidnud, on teadagi pikem jutt...

2017. aasta alguses otsustasin oma huvi zero waste temaatika vastu kasutada ära oma 2007. aastal alustatud magistriõpingute lõpetamisel - nimelt tegin 1,5-2 aastaga magistrantuuris ära kõik vajalikud ained, aga lõputöö jäi toppama kuna sain vahepeal emaks. Kolme lapsega on võimalik üsna kaua akadeemilisel puhkusel olles õpingute kestvust pikendada, nii et 2017. aasta tundus päris tore number selle kunagi võetud elueesmärgi täitmiseks ja õpingute lõpule viimiseks. Pärast 9-10 kuud Eesti ja Euroopa Liidu jäätmepoliitika, tarbimise teoreetiliste tahkude ja zero waste elustiili keskmes eksisteerimist ja eksperimenteerimist sain selle töö ka valmis ja 2018. aasta alguses ka kaitstud. Lugeda saab siit: 

Olen tähele pannud, et paljud antud elustiili järgijad on noored naised, vahel harva ka mehed, kellel pole veel lapsi. Meie peres on kolm last, kaks täiskasvanut, koer, kass, 22 kana ja 2 kukke. Elame maal talumajas. Seega oleme üsna kaugel sellest maailmast, mis populaarsemate blogijate blogidest peegeldub. Igatahes olen võtnud eesmärgiks zero waste teemal blogida, eriti kuna eestikeelset kirjandust antud teemal veel napib.

Pakendivabu poode on Eestis üks, äkopoode külastavad vähesed inimesed ja ka vaid üksikute asjade ostmiseks. Täielikult ökotooteid tarbivaid inimesi elab meil vähe. Vaadates, kuivõrd hoogsalt kerkib suurematesse asulatesse, eriti Tallinnasse uusi kaubanduskeskuseid, tundub, et tarbimishulluse kõrghetk on alles saabumas. Poodide valik pole kunagi olnud nii suur ja inimestel nii palju raha kui praegu! Sellises tarbimishulluses HMist ja kümnetest teistest poodidest eneselemärkamatult mööda marssida ilma värskeima hooaja ja allahinnatud hilpude ostmiseta ja kõige suuremate ahvatluste ostmisest nende pakendi tõttu loobuda, kohvi jm toitu mitte kaasa osta tundub seega vastuvoolu ujumine. Soovime ju kõik mugavalt elada, vähem vaeva näha ja majanduslikust ja kaubanduslikust arengust kasu lõigata....seda kasvõi poest kooritud apelsine ostes...

Nagu näha poelettidelt, on Eestis olukord üsna hull, eriti mis puudutab ülepakendamist, toodete kehva kvaliteeti ja lühiajalisust ja tonnide viisi tekkivaid jäätmeid, mida Irus soojuse ja elektri saamiseks põletatakse!

Ma olen veel selle põlvkonna noor, kes mäletab nõukaaegsed piimapudeleid, paberisse toodete ostmist, krõbedat ja sooja leiba ja saia, mida sai paberiga kastist võtta, suuri jahu- ja suhkrukotte, millest vanaema käis oma jahu ja suhkruanumaid täitmas, samuti kanade, sigade, lehmade pidamist kodudes, väikseid poode tänavaotsal...

Ma ei mäleta sellest ajast suuri prügikonteinereid, plastikjäätmeid jm...Kuid nagu siit-sealt näha, ei jäänud ka sel ajal prügi tekkimata, pigem maeti jäätmed maha, koduaedadesse, tühermaale, visati metsa alla jne, sest jäätmekorraldus polnud korraldatud...Eks teatud jäätmed on koguaeg tekkinud, mõned, sh pakendid, aga on tänavapilti jõudnud viimase 20 aasta jooksul.

See, mida Eestis veel 20-25 aastat tagasi harrastati, nimetatakse nüüd moodsalt pakendivabaks poodlemiseks. Jäätmete sortimist, põletamist, ladestamist ja nendega kauplemist (nt Hiina müümist) aga nimetatakse nüüd jäätmekorralduseks.

Pakendikonteiner pärast jõule Rapla Konsumi parklas