Thursday 31 May 2018

Meie pere jäätmesortimisreeglid

Meil on jäätmete sortimisel igapäevaselt menetluses kaks-kolm-neli põhilist kategooriat.

Kõige põhilisem on eraldi sortida biojäätmed - sinna lähevad meil kõik toiduvalmistamisjäätmed, toiduülejäägid, teepakisisud, kohvipaks, munakoored, plahvatusohtlikud hoidised jm. Kogun need ca 3l kaussi, mis asub enamasti köögilaual või kapi peal. Kord-kaks päevas rändab selle sisu kanadele, kelles see väga suurt elevust tekitab. Enne kanu läks see kraam tuhaämbrisse ja kompostihunnikusse.

Eestis kogutavate segaolmejäätmete biojäätmete osakaal on ca 50% ja prügilasse ladestades tekitavad need ilma õhuta lagunedes kasvuhoonegaasi metaan, mis on süsihappegaasist 2x tõhusam atmosfääri kütja! Et vesi üldjuhul ei põle ja biojäätmed on üsna märjad, siis on ka suure biojäätmete osakaaluga segaolmejäätmed madalama kütteväärtusega, mistõttu eelistab Iru jäätmepõletusjaam välismaalt puhtamaid segaolmejäätmeid Eestisse importida, sest need põlevad paremini! Jäätmete põletusest tekkinud tuhk aga kubiseb ohtlikest ühenditest ja ladestatakse prügilatesse. 

Teine oluline kategooria on pakendijäätmed. Neid tekib meile perel ca koeratoidukotitäis kuus. Sinna lähevad kõik puhtad pakendid (mis moodustavad pakenditest tegelikult üsna suure osa) ja ka määrdunud pakendid, mis pesen puhtaks. Kuna meil prügiauto käib 4 korda aastas, siis poleks pakendite pesemata jätmisel suurt mõtet, kui need mitu kuud veel kuskil majapidamises haisema peavad. Pakendite pesemisele mõtlen vahel ka juba poes ja väldin nt ümbertöödeldamatust vahtplastist pakendeid (nt Talleggi kanaliha). Ostan neid kas õhukesse kilekotti lahtisest letist või selle võimaluse puudumisel paremini pestavas plastkarbis. Nüüd (2019. aastal) saab ka suurematest poodidest oma purgiga lahtise leti kraami osta ja kasutan enamasti seda võimalust. Pakendeid tekib meil ka seeläbi vähem, et ostan paljud asjad oma purgiga talupoest (2019. aastaks kahjuks tegevuse lõpetanud), liha oma purgiga lihapoest, piima purgiga naaberkülast ja puu- ja juurvilju oma võrkkottidega. Vahel palun lahtise leti kaupa ostes plasti asemel nt suitsukala ja sinki paberisse pakendada. Müüjate jaoks on see küll harjumatu, sest nad ei oska enam paberisse pakkida! 

Avalikesse pakendikonteineritesse kogutud jäätmetest on ca 60% materjalina taaskasutuskõlblikud, ülejäänud sisaldavad sobimatuid jäätmeid või määrdunud. Pakendikotiteenusega kogutud pakendijäätmed on aga palju puhtamad kui avalikes konteinerites!

Paber - paberkotid ja pappkarbid me enamasti põletame, sest elamises on ahju ja pliiti ju vaja millegagi kütta ja paberit toodetakse puidust, millega me nagunii kütame. Tule süütamiseks kasutan kõige meelsamini kasetohtu, kuid kui seda pole, siis kogun selleks ka paberist pakendeid. Ideaalis võiks need küll paberi- ja papikonteinerisse viimiseks koguda, aga kuna meil tekib seda kraami üsna vähe, siis pole ka sinna konteinerisse suurt midagi viia. Ajalehti, ajakirju ja reklaamposti me ka ei telli. Kord kuus käivad vallaleht ja sugulaste poolt lastele kingituna Täheke.

Selleks, et elamine laste joonistusi täis poleks, kinkisin  lastele nn külalisraamatud, kuhu nad saavad joonistada ja mida on lihtsam tuleviku tarbeks säilitada. 

Olmejäätmed - kogume neid vanemalt kartulitega saadud pelletikotti. Kott seisab üsna õnnetult sahvris ja kord nädalas ehk poetan sinna midagi - laste poolt ribadeks kantud jalanõusid, katkiseid mänguasju jm kraami. (2019. aastal olen üldse unustanud olmejäätmete kogumise võimaluse - kuskilv ist migi väike kotitäis peaks olema.) Päris purgi sisse need ei mahu nagu tõelistel zero waste gurudel, aga jalus ka ei ole. "Prügikollipäeva" lähenedes püüame siit sealt elamisest midagi sobilikku leida, aga tundub, et ka seekord tuleb 80l konteiner üsna tühjana värava taha veeretada.

Iga elaniku kohta tekib Eestis keskmiselt 300-400 kg olmejäätmeid aastas. 2007. aastal oli see arv 449 kg/in, 2012 280 kg/in ja 2016 tõusnud 376 kg/inimese kohta. (Eurostat, 2018)




Jäätmete sorteerimisest

Kui on soov vähendada oma kodus või mujal tekkivaid jäätmeid, on kõige parem alustada tekkinud jäätmete analüüsimisest. Üldiselt esindavad jäätmed meie eludes selliseid asju, millega pärast prügikasti panemist rohkem tegeleda ei tahaks. Pürgiauto viib jäätmed küll ükskord ära, kuid tegelikult ei kao need ju kusagile vaid kaovad üksnes meie silme alt. Edaspidi viiakse need autoga kuskile prügimäele ladestamisele ja moodustavad aastate möödudes haisva jäätmemassi, kust võiksime teoreetiliselt oma jäätmed aastate pärast uuesti üles otsida.

Sain hiljuti teada, et enam ei tasu naiivselt arvata, et Eestis kogutud jäätmed lähevad põletamisele. Tegelikkuses ladestati Eurostati andmeil Eestis 2016. aastal 38% jäätmetest prügilatesse ja see osakaal ilmselt tulevikus suureneb, kui meid just ootmatu majanduskriis ei taba! Paraku on jäätmetekke seotud majanduskasvuga ja oodatud majanduse arenguga kaasneb ka suurem kogus mitteoodatud jäätmeid. Teisalt on jäätmekäitlusvaldkond seotud erinevate huvigruppide majandushuvidega, mis omakorda jäätmete taaskasutusse võtmist, põletamist või ladestamist mõjutavad.

Alati, kui hakkan inimestele rääkima jäätmetest, hakkavad nad kiruma jäätmete sorteerimise süsteemi ja selle ebamugavust. Ühe inimese jaoks tuleb jäätmeid liiga põhjalikult sortida, teine aga leiab, et temal kodus/korteriühistus ei ole jäätmete sortimiseks piisavalt võimalusi. Kolmas aga arvab, et jäätmeid pole mõtet sortida, sest prügiautod panevad kõik jäätmed kokku. Nii on rahulolematud nii need, keda jäätmete sortimine ei huvita kui ka need, kes ilma selleta elu ette ei kujutaks.

Õnneks ei tea need inimesed, kes jäätmeid sorteerivad ja näiteks pakendeid pesevad, et ca 40% avalikesse konteineritesse liigiti kogutud jäätmetest on määrdunud ning ei kõlba ümbertöötlemiseks ning seega jõuavad need kuskile mujale. Ja loomulikult leidub inimesi, kes arvavad, et pakendite eraldi sorteerimisest piisab, isegi kui määrdunud pakendeid ei pese.

Seega kaasneb jäätmete sortimisega igasuguseid tülikaid kohustusi nii inimestele endile kui ka ettevõtetele, kes nende jäätmetega pärast midagi ette peavad võtma. Jäätmevaldkond on ka üsna ülereguleeritud ja tavainimesel ei ole aega süüvida sellesse, mis, kuhu, kuidas ja millal käib...Jaapanis vist oli mingis piirkonnas 39 eri jäätmesortimiskategooriat...nii, et meil arenguruumi jagub kohe kõvasti.

Ometigi on võimalik elada ka nii, et jäätmete sortimisele ei kulu märkimisväärselt aega. Et inimene harjub kõigega, on täitsa võimalik ka see, mis kunagi tundus võimatu, saab siiski teoks ja palju lihtsamini kui oleks osanud arvata. Kõik algab pisikestest sammudest, oma harjumuste ja tarbimisvalikute endale teadvustamisest ning nende läbimõtlemisest ning samm-sammul muutuste läbiviimisest. Jäätmete sortimisest meie peres saab lugeda vastavast postitusest.