Meie pere jäätmesortimisreeglid

Meil on jäätmete sortimisel igapäevaselt menetluses kaks-kolm-neli põhilist kategooriat.

Kõige põhilisem on eraldi sortida biojäätmed - sinna lähevad meil kõik toiduvalmistamisjäätmed, toiduülejäägid, teepakisisud, kohvipaks, munakoored, plahvatusohtlikud hoidised jm. Kogun need ca 3l kaussi, mis asub enamasti köögilaual või kapi peal. Kord-kaks päevas rändab selle sisu kanadele, kelles see väga suurt elevust tekitab. Enne kanu läks see kraam tuhaämbrisse ja kompostihunnikusse.

Eestis kogutavate segaolmejäätmete biojäätmete osakaal on ca 50% ja prügilasse ladestades tekitavad need ilma õhuta lagunedes kasvuhoonegaasi metaan, mis on süsihappegaasist 2x tõhusam atmosfääri kütja! Et vesi üldjuhul ei põle ja biojäätmed on üsna märjad, siis on ka suure biojäätmete osakaaluga segaolmejäätmed madalama kütteväärtusega, mistõttu eelistab Iru jäätmepõletusjaam välismaalt puhtamaid segaolmejäätmeid Eestisse importida, sest need põlevad paremini! Jäätmete põletusest tekkinud tuhk aga kubiseb ohtlikest ühenditest ja ladestatakse prügilatesse. 

Teine oluline kategooria on pakendijäätmed. Neid tekib meile perel ca koeratoidukotitäis kuus. Sinna lähevad kõik puhtad pakendid (mis moodustavad pakenditest tegelikult üsna suure osa) ja ka määrdunud pakendid, mis pesen puhtaks. Kuna meil prügiauto käib 4 korda aastas, siis poleks pakendite pesemata jätmisel suurt mõtet, kui need mitu kuud veel kuskil majapidamises haisema peavad. Pakendite pesemisele mõtlen vahel ka juba poes ja väldin nt ümbertöödeldamatust vahtplastist pakendeid (nt Talleggi kanaliha). Ostan neid kas õhukesse kilekotti lahtisest letist või selle võimaluse puudumisel paremini pestavas plastkarbis. Nüüd (2019. aastal) saab ka suurematest poodidest oma purgiga lahtise leti kraami osta ja kasutan enamasti seda võimalust. Pakendeid tekib meil ka seeläbi vähem, et ostan paljud asjad oma purgiga talupoest (2019. aastaks kahjuks tegevuse lõpetanud), liha oma purgiga lihapoest, piima purgiga naaberkülast ja puu- ja juurvilju oma võrkkottidega. Vahel palun lahtise leti kaupa ostes plasti asemel nt suitsukala ja sinki paberisse pakendada. Müüjate jaoks on see küll harjumatu, sest nad ei oska enam paberisse pakkida! 

Avalikesse pakendikonteineritesse kogutud jäätmetest on ca 60% materjalina taaskasutuskõlblikud, ülejäänud sisaldavad sobimatuid jäätmeid või määrdunud. Pakendikotiteenusega kogutud pakendijäätmed on aga palju puhtamad kui avalikes konteinerites!

Paber - paberkotid ja pappkarbid me enamasti põletame, sest elamises on ahju ja pliiti ju vaja millegagi kütta ja paberit toodetakse puidust, millega me nagunii kütame. Tule süütamiseks kasutan kõige meelsamini kasetohtu, kuid kui seda pole, siis kogun selleks ka paberist pakendeid. Ideaalis võiks need küll paberi- ja papikonteinerisse viimiseks koguda, aga kuna meil tekib seda kraami üsna vähe, siis pole ka sinna konteinerisse suurt midagi viia. Ajalehti, ajakirju ja reklaamposti me ka ei telli. Kord kuus käivad vallaleht ja sugulaste poolt lastele kingituna Täheke.

Selleks, et elamine laste joonistusi täis poleks, kinkisin  lastele nn külalisraamatud, kuhu nad saavad joonistada ja mida on lihtsam tuleviku tarbeks säilitada. 

Olmejäätmed - kogume neid vanemalt kartulitega saadud pelletikotti. Kott seisab üsna õnnetult sahvris ja kord nädalas ehk poetan sinna midagi - laste poolt ribadeks kantud jalanõusid, katkiseid mänguasju jm kraami. (2019. aastal olen üldse unustanud olmejäätmete kogumise võimaluse - kuskilv ist migi väike kotitäis peaks olema.) Päris purgi sisse need ei mahu nagu tõelistel zero waste gurudel, aga jalus ka ei ole. "Prügikollipäeva" lähenedes püüame siit sealt elamisest midagi sobilikku leida, aga tundub, et ka seekord tuleb 80l konteiner üsna tühjana värava taha veeretada.

Iga elaniku kohta tekib Eestis keskmiselt 300-400 kg olmejäätmeid aastas. 2007. aastal oli see arv 449 kg/in, 2012 280 kg/in ja 2016 tõusnud 376 kg/inimese kohta. (Eurostat, 2018)

Jäätmete sorteerimisest

Kui on soov vähendada oma kodus või mujal tekkivaid jäätmeid, on kõige parem alustada tekkinud jäätmete analüüsimisest. Üldiselt esindavad jäätmed meie eludes selliseid asju, millega pärast prügikasti panemist rohkem tegeleda ei tahaks. Pürgiauto viib jäätmed küll ükskord ära, kuid tegelikult ei kao need ju kusagile vaid kaovad üksnes meie silme alt. Edaspidi viiakse need autoga kuskile prügimäele ladestamisele ja moodustavad aastate möödudes haisva jäätmemassi, kust võiksime teoreetiliselt oma jäätmed aastate pärast uuesti üles otsida.

Sain hiljuti teada, et enam ei tasu naiivselt arvata, et Eestis kogutud jäätmed lähevad põletamisele. Tegelikkuses ladestati Eurostati andmeil Eestis 2016. aastal 38% jäätmetest prügilatesse ja see osakaal ilmselt tulevikus suureneb, kui meid just ootmatu majanduskriis ei taba! Paraku on jäätmetekke seotud majanduskasvuga ja oodatud majanduse arenguga kaasneb ka suurem kogus mitteoodatud jäätmeid. Teisalt on jäätmekäitlusvaldkond seotud erinevate huvigruppide majandushuvidega, mis omakorda jäätmete taaskasutusse võtmist, põletamist või ladestamist mõjutavad.

Alati, kui hakkan inimestele rääkima jäätmetest, hakkavad nad kiruma jäätmete sorteerimise süsteemi ja selle ebamugavust. Ühe inimese jaoks tuleb jäätmeid liiga põhjalikult sortida, teine aga leiab, et temal kodus/korteriühistus ei ole jäätmete sortimiseks piisavalt võimalusi. Kolmas aga arvab, et jäätmeid pole mõtet sortida, sest prügiautod panevad kõik jäätmed kokku. Nii on rahulolematud nii need, keda jäätmete sortimine ei huvita kui ka need, kes ilma selleta elu ette ei kujutaks.

Õnneks ei tea need inimesed, kes jäätmeid sorteerivad ja näiteks pakendeid pesevad, et ca 40% avalikesse konteineritesse liigiti kogutud jäätmetest on määrdunud ning ei kõlba ümbertöötlemiseks ning seega jõuavad need kuskile mujale. Ja loomulikult leidub inimesi, kes arvavad, et pakendite eraldi sorteerimisest piisab, isegi kui määrdunud pakendeid ei pese.

Seega kaasneb jäätmete sortimisega igasuguseid tülikaid kohustusi nii inimestele endile kui ka ettevõtetele, kes nende jäätmetega pärast midagi ette peavad võtma. Jäätmevaldkond on ka üsna ülereguleeritud ja tavainimesel ei ole aega süüvida sellesse, mis, kuhu, kuidas ja millal käib...Jaapanis vist oli mingis piirkonnas 39 eri jäätmesortimiskategooriat...nii, et meil arenguruumi jagub kohe kõvasti.

Ometigi on võimalik elada ka nii, et jäätmete sortimisele ei kulu märkimisväärselt aega. Et inimene harjub kõigega, on täitsa võimalik ka see, mis kunagi tundus võimatu, saab siiski teoks ja palju lihtsamini kui oleks osanud arvata. Kõik algab pisikestest sammudest, oma harjumuste ja tarbimisvalikute endale teadvustamisest ning nende läbimõtlemisest ning samm-sammul muutuste läbiviimisest. Jäätmete sortimisest meie peres saab lugeda vastavast postitusest.

Nõuanded oma pakendiga ostmiseks

Meie peres tekib kuus ca suure koeratoidu (9kg) koti mahus pakendijäätmeid. Olmejäätmete jaoks meil prügikasti pole. Neid kogume sahvrisse eraldi kotti ja sinna on üliharva midagi panna, nt pärast põhjalikku koristamist. Enamasti on sel juhul tegemist katkiste jalanõude, mänguasjade või muu sarnasega, millele uut elu anda pole võimalik. (Kes neid katkiseid jalanõusid ikka tahab - kõik kaltsukad upuvad neisse!) Biolagunevad jäägid lähevad kanadele, kellelt saab pakendivabalt mune, või komposti.

Ostud tavapoest ja wc-paber kontoritarvete poest

Toidukaupade ostmisel kasutan peamiselt plastist kaanega klaaspurke (Weck) ja võrkkotte (Hugbag ja nimetud). Purkide kasutamisel pole müüjad alguses taara eraldi kaalumisega harjunud, aga ka see kinnistub aegamööda. Alguses katsetasin kodus olevaid keeratav kaanega purke, aga nende suu osutus kitsaks ning müüjatel oli keeruline neid täita. Leidsin hoidiste jaoks purke otsides Maarahva poest laia suuga (120 mm) Wecki purgid (sattusin nende lummusesse), mis on toidu säilitamisel külmkapis ülioluliseks muutunud! Poodlemisel ja lühiajalisel hoiustamisel kasutan plastikkaasi ja hoidiste säilitamiseks klaaskaasi tihendite ja klambritega (tunduvad hügieenilisemad kui keeratava kaanega purgid ja klambriga klaaskaasi kiitis ka mu vanaema). 

Valdava osa toidukaupadest ostan Rapla Talupoest, ülejäänud soetan tavapoodidest (Selver, Konsum, Rimi) ja nii, et tekiks võimalikult vähe pakendeid. Pakendid pesen vajadusel puhtaks ja viin pakendikonteinerisse.  

Erinevas suuruses (0,5l, 1l, 1,5l) klaaspurkidesse ostan talupoest hakkliha, liha, maksa, pasteeti, kohupiima, hapukoort, majoneesi, hapukurki, hapukapsast ja muud. Enamasti lähengi talupoodi puhtaks pestud purke täis riidekotiga, milles on ka mõned paber- või võrkkotid, ja ostan seda, mida vaja või mis parasjagu ahvatleb. Valdavalt ostan nö toormematerjali - hakkliha, kohupiim jm, millest saab pärast suures valikus erinevaid roogasid valmistada. Teoreetiliselt saaks sealt ka võid lahtiselt osta.

Prügivaba elustiili arsenal - sh valge kaanega weck purgid

Suurde paberkotti ostan talupoest 2-3kg kaupa mullaseid porgandeid, mis säilivad kauem kui pestud porgandid. Samuti on need mahlasemad ja lähevad lastele paremini peale. Samamoodi on ka teiste mullaste juurikatega (kartulid saan vanaemalt). Hoiustan neid juurikaid sahvririiulis puidust kastis. 

Paberisse ostan talupoest asju, mis purki ei mahu - juustu (panen kodus purki või karpi), sinki, vorsti jm. Nt Selverist on paberisse õnnestunud suitsukala osta. 

Puuvilju, puhtaid köögivilju ja šampinjone ostan võrkkottidesse. Maasikate ostmiseks võtan kodust kaasa tugevama laiapõhjalise karbi. Pakendatud või tükeldatud köögiviljad jätan enamasti ostmata ja asendan millegi muuga! Näiteks kui lillkapsas on pakendatud, vaatan, kas on pakendamata brokkolit, nuikapsast või muud sarnast. Poolitatud ja kiletatud arbuusi ka ei osta. Vahel ostan tooteid juba sellepärast, et need on pakendamata (nt porrulauk).  

Pähkleid ja seemneid soetan kasutatud puhastesse väikestesse paberkottidesse või tihedama silmaga võrkkotti (nt Biomarketi läbipaistvad kotid).  

Maitseaineid nii tihti pole vaja osta ja praegu kasutan varem soetatud varusid ja enda aiamaalt pärit kuivatatud tilli ja peterselli. Maitseaineid saab muuseas lahtiselt osta Maarahva poodidest. 

Tee ja kohvi - viimastel aastatel on kujunenud nii, et korjan kevadel-suvel ise tee jaoks taimi - nurmenukke, paiselehte, kortslehte, angervaksa, piparmünti jm. Kohvi asemel tarbin viljakohvi (Seve), mille osas pakendit ei ole õnnestunud vältida. Abikaasa eelistab klaaspurgis lahustuvat kohvi. Vahel eksib meile elamisse ka kohviube, mida ise jahvatame ja plekkpurgis hoiustame. 

Piima toome 3l klaaspurgiga naaberküla farmist. 1l maksab 50 senti. Nädalas läheb meil 3-6l piima. Piima pealt koorin lusikaga koore ära ja 3l purgi pealt tuleb koort ca 300-400 ml, millest saab ka vahukoort teha. Samas tuleb vahel vahukoort ka pakendatult osta, kusjuures 200ml pakendiga tuleb kilohind sageli odavam kui 400 ml pakendis!?! Liitriseid vahukoorepakke näeb Rapla poodides aga väga harva, Türil aga on see luksus kummalisel kombel pea igas poes tagatud!  

Pesuvahendeid - mul on ilus keraamilise korgiga 2l klaasist õllepudel (Lätist ostetud), mida kasutan lahtise pesugeeli ostmiseks (Biomarket). Pesugeeli esialgse originaalpakendi kork lagunes aasta jooksul lihtsalt ära.  

WC-paberit ostan suurte, tihedate rullidena pakendivabalt kontorikaupade või ehituspoest. 

  

Poenimekirja teen (telefoni märkmetesse) enamasti siis, kui on palju ja spetsiifilisi asju vaja. Ostes lähtun nii toote pakendi olemasolust, puhastamismugavusest ja ohutusest kui ka toidu välimusest. Allahinnatult ostan neid tooteid, mida nagunii ostaks nt teatud kassitoitu (võimalikult suures pakendis), mida meie kass ainsana sööb. Allahindluste "õnge" lähen peamiselt siis, kui pole poeskäiku planeerinud või olen sattunud võõrasse poodi, kus ka pakendite vältimiseks võimalused puuduvad.  

Ka nädalamenüü tegemine ei ole meie peres kinnistunud - ma ei suuda pereliikmete isusid ette ennustada. Samuti ei tea poes, kas nimekirja sattunud toodet on sobiva hinna, küpsuse ja välimusega. Poodide sooduspakkumiste rämpskirjadest oleme loomulikult loobunud!
Kokkamisplaanide osas lähtungi "saadud saagist" ja nagunii on paljude toitude lähteained universaalsed - vean koju ära ja vaatan, mis neist teha annab. 

Kaubavalik Rapla Talupoes

Rapla Talupoe lahtine kaubavalik on reaalsuses üsna piiratud, aga sellega on võimalik ära harjuda. Valiku piiratus aitab ka kulusid kokku hoida - mida väiksem toidupood, seda keerulisem on suure arve tekitamine ja vastupidi - mida suurem pood, seda rohkem ahvatlusi ostukärusse jõuab ja seda suurem arve!

Oma pakendiga ostes saab muuseas paremini toidu koguse üle otsustada. Toetub ju suurpoodide lai kaubavalik erineva maitse ja tekstuuriga ning portsjonpakendis (ühele inimesele üheks söögikorraks) valmistoodete pakkumisele - nt erineva maitse ja kreemisusastmega kohupiimatooted näiteks 25-50g kohukesed, 150 g kohupiimatopsid, 200 g kohupiimapakid, 250-300-400 g kohupiimakreemi torud, 370-400 g kohupiima perepakid. Lahtiselt ja enda valitud koguses ostetud talukohupiima saab vabalt ise maitsestada, sellest saab teha nii kooki, küpsetisi, kreeme, kohukesi, soolaseid määrdeid ja muud ning täiesti pakendivabalt! Näiteks suure kohupiima plaadikoogi jaoks peaks tavapoest ostma vähemalt viis 200g pakki topeltpakendatud kohupiima samal ajal kui lahtiselt ostes mahuks see kõik liitrisesse purki ära. 

Kui Rapla Talupood jääb kaugeks soovitan oma purgikestega minna lähimale turule lahtise kaubavaliku võimalustega tutvuma. Võrkkottidega puu- ja köögivilju saab lahtiselt osta valdavalt igast poest! Pakendite vältimine sisseostude tegemisel kujuneb edukaks pikema aja jooksul ja järk-järgult. Võrkkotte olen kasutanud üle 5 aasta ja alguses oli päris keeruline harjutada end kaasa võtma, aga järjekindlus ja suur käekott oldi abiks. Igatahes, alguses on kõik harjumatu nii endale kui ka müüjatele, pärastpoole hakkab kõik libedamalt sujuma!     

Facebookis on Pakendivaba poodlemise grupp, kust saab samuti häid nippe! Samuti tasub uurida välismaiseid zero waste temaatilisi blogisid ja gruppe.

Kuu jooksul tekkinud pakendijäätmed

      

Zero waste

Juba üle aasta (novembrist 2016) olen ma olnud vaimustunud zero waste elustiilist ning püüdnud seda ka oma elus jälgida ja jäätmeid vähendada. (Tegemist on inimestega, kes püüavad jäätmete teket erinevatel viisidel vältida.)

Sattusin taaskord lugema San Franciscos elavast naisest, kelle 4-liikmelise pere terve aasta olmejäätmed mahtusid liitrisesse purki. (See uudis oli ka varem mu nina eest läbi käinud, aga tol korral ei olnud ma selleks "reisiks" ilmselt veel valmis.) See naine oli Bea Johnson. Kõigepealt vaatasin seda videot Youtube's, mitmeid teisi tema ja teise zerowasterite videosid, ja pärast seda olin nagu uus inimene, leidnud uue elufilosoofia! Kõik see avaldas mulle muljet ja on meie pere elu tugevalt mõjutanud.

Prügi tootmine meie peres ei lakanud muidugi koheselt. Kaugel sellest! Samas on see aeg meie pere tarbimist ja jäätmete teket drastiliselt muutnud, nt pole meil köögis enam prügikasti, aga, kuidas see on aset leidnud, on teadagi pikem jutt...

2017. aasta alguses otsustasin oma huvi zero waste temaatika vastu kasutada ära oma 2007. aastal alustatud magistriõpingute lõpetamisel - nimelt tegin 1,5-2 aastaga magistrantuuris ära kõik vajalikud ained, aga lõputöö jäi toppama kuna sain vahepeal emaks. Kolme lapsega on võimalik üsna kaua akadeemilisel puhkusel olles õpingute kestvust pikendada, nii et 2017. aasta tundus päris tore number selle kunagi võetud elueesmärgi täitmiseks ja õpingute lõpule viimiseks. Pärast 9-10 kuud Eesti ja Euroopa Liidu jäätmepoliitika, tarbimise teoreetiliste tahkude ja zero waste elustiili keskmes eksisteerimist ja eksperimenteerimist sain selle töö ka valmis ja 2018. aasta alguses ka kaitstud. Lugeda saab siit: 

Olen tähele pannud, et paljud antud elustiili järgijad on noored naised, vahel harva ka mehed, kellel pole veel lapsi. Meie peres on kolm last, kaks täiskasvanut, koer, kass, 22 kana ja 2 kukke. Elame maal talumajas. Seega oleme üsna kaugel sellest maailmast, mis populaarsemate blogijate blogidest peegeldub. Igatahes olen võtnud eesmärgiks zero waste teemal blogida, eriti kuna eestikeelset kirjandust antud teemal veel napib.

Pakendivabu poode on Eestis üks, äkopoode külastavad vähesed inimesed ja ka vaid üksikute asjade ostmiseks. Täielikult ökotooteid tarbivaid inimesi elab meil vähe. Vaadates, kuivõrd hoogsalt kerkib suurematesse asulatesse, eriti Tallinnasse uusi kaubanduskeskuseid, tundub, et tarbimishulluse kõrghetk on alles saabumas. Poodide valik pole kunagi olnud nii suur ja inimestel nii palju raha kui praegu! Sellises tarbimishulluses HMist ja kümnetest teistest poodidest eneselemärkamatult mööda marssida ilma värskeima hooaja ja allahinnatud hilpude ostmiseta ja kõige suuremate ahvatluste ostmisest nende pakendi tõttu loobuda, kohvi jm toitu mitte kaasa osta tundub seega vastuvoolu ujumine. Soovime ju kõik mugavalt elada, vähem vaeva näha ja majanduslikust ja kaubanduslikust arengust kasu lõigata....seda kasvõi poest kooritud apelsine ostes...

Nagu näha poelettidelt, on Eestis olukord üsna hull, eriti mis puudutab ülepakendamist, toodete kehva kvaliteeti ja lühiajalisust ja tonnide viisi tekkivaid jäätmeid, mida Irus soojuse ja elektri saamiseks põletatakse!

Ma olen veel selle põlvkonna noor, kes mäletab nõukaaegsed piimapudeleid, paberisse toodete ostmist, krõbedat ja sooja leiba ja saia, mida sai paberiga kastist võtta, suuri jahu- ja suhkrukotte, millest vanaema käis oma jahu ja suhkruanumaid täitmas, samuti kanade, sigade, lehmade pidamist kodudes, väikseid poode tänavaotsal...

Ma ei mäleta sellest ajast suuri prügikonteinereid, plastikjäätmeid jm...Kuid nagu siit-sealt näha, ei jäänud ka sel ajal prügi tekkimata, pigem maeti jäätmed maha, koduaedadesse, tühermaale, visati metsa alla jne, sest jäätmekorraldus polnud korraldatud...Eks teatud jäätmed on koguaeg tekkinud, mõned, sh pakendid, aga on tänavapilti jõudnud viimase 20 aasta jooksul.

See, mida Eestis veel 20-25 aastat tagasi harrastati, nimetatakse nüüd moodsalt pakendivabaks poodlemiseks. Jäätmete sortimist, põletamist, ladestamist ja nendega kauplemist (nt Hiina müümist) aga nimetatakse nüüd jäätmekorralduseks.

Pakendikonteiner pärast jõule Rapla Konsumi parklas