Meie pere jäätmesortimisreeglid

Meil on jäätmete sortimisel igapäevaselt menetluses kaks-kolm-neli põhilist kategooriat.

Kõige põhilisem on eraldi sortida biojäätmed - sinna lähevad meil kõik toiduvalmistamisjäätmed, toiduülejäägid, teepakisisud, kohvipaks, munakoored, plahvatusohtlikud hoidised jm. Kogun need ca 3l kaussi, mis asub enamasti köögilaual või kapi peal. Kord-kaks päevas rändab selle sisu kanadele, kelles see väga suurt elevust tekitab. Enne kanu läks see kraam tuhaämbrisse ja kompostihunnikusse.

Eestis kogutavate segaolmejäätmete biojäätmete osakaal on ca 50% ja prügilasse ladestades tekitavad need ilma õhuta lagunedes kasvuhoonegaasi metaan, mis on süsihappegaasist 2x tõhusam atmosfääri kütja! Et vesi üldjuhul ei põle ja biojäätmed on üsna märjad, siis on ka suure biojäätmete osakaaluga segaolmejäätmed madalama kütteväärtusega, mistõttu eelistab Iru jäätmepõletusjaam välismaalt puhtamaid segaolmejäätmeid Eestisse importida, sest need põlevad paremini! Jäätmete põletusest tekkinud tuhk aga kubiseb ohtlikest ühenditest ja ladestatakse prügilatesse. 

Teine oluline kategooria on pakendijäätmed. Neid tekib meile perel ca koeratoidukotitäis kuus. Sinna lähevad kõik puhtad pakendid (mis moodustavad pakenditest tegelikult üsna suure osa) ja ka määrdunud pakendid, mis pesen puhtaks. Kuna meil prügiauto käib 4 korda aastas, siis poleks pakendite pesemata jätmisel suurt mõtet, kui need mitu kuud veel kuskil majapidamises haisema peavad. Pakendite pesemisele mõtlen vahel ka juba poes ja väldin nt ümbertöödeldamatust vahtplastist pakendeid (nt Talleggi kanaliha). Ostan neid kas õhukesse kilekotti lahtisest letist või selle võimaluse puudumisel paremini pestavas plastkarbis. Nüüd (2019. aastal) saab ka suurematest poodidest oma purgiga lahtise leti kraami osta ja kasutan enamasti seda võimalust. Pakendeid tekib meil ka seeläbi vähem, et ostan paljud asjad oma purgiga talupoest (2019. aastaks kahjuks tegevuse lõpetanud), liha oma purgiga lihapoest, piima purgiga naaberkülast ja puu- ja juurvilju oma võrkkottidega. Vahel palun lahtise leti kaupa ostes plasti asemel nt suitsukala ja sinki paberisse pakendada. Müüjate jaoks on see küll harjumatu, sest nad ei oska enam paberisse pakkida! 

Avalikesse pakendikonteineritesse kogutud jäätmetest on ca 60% materjalina taaskasutuskõlblikud, ülejäänud sisaldavad sobimatuid jäätmeid või määrdunud. Pakendikotiteenusega kogutud pakendijäätmed on aga palju puhtamad kui avalikes konteinerites!

Paber - paberkotid ja pappkarbid me enamasti põletame, sest elamises on ahju ja pliiti ju vaja millegagi kütta ja paberit toodetakse puidust, millega me nagunii kütame. Tule süütamiseks kasutan kõige meelsamini kasetohtu, kuid kui seda pole, siis kogun selleks ka paberist pakendeid. Ideaalis võiks need küll paberi- ja papikonteinerisse viimiseks koguda, aga kuna meil tekib seda kraami üsna vähe, siis pole ka sinna konteinerisse suurt midagi viia. Ajalehti, ajakirju ja reklaamposti me ka ei telli. Kord kuus käivad vallaleht ja sugulaste poolt lastele kingituna Täheke.

Selleks, et elamine laste joonistusi täis poleks, kinkisin  lastele nn külalisraamatud, kuhu nad saavad joonistada ja mida on lihtsam tuleviku tarbeks säilitada. 

Olmejäätmed - kogume neid vanemalt kartulitega saadud pelletikotti. Kott seisab üsna õnnetult sahvris ja kord nädalas ehk poetan sinna midagi - laste poolt ribadeks kantud jalanõusid, katkiseid mänguasju jm kraami. (2019. aastal olen üldse unustanud olmejäätmete kogumise võimaluse - kuskilv ist migi väike kotitäis peaks olema.) Päris purgi sisse need ei mahu nagu tõelistel zero waste gurudel, aga jalus ka ei ole. "Prügikollipäeva" lähenedes püüame siit sealt elamisest midagi sobilikku leida, aga tundub, et ka seekord tuleb 80l konteiner üsna tühjana värava taha veeretada.

Iga elaniku kohta tekib Eestis keskmiselt 300-400 kg olmejäätmeid aastas. 2007. aastal oli see arv 449 kg/in, 2012 280 kg/in ja 2016 tõusnud 376 kg/inimese kohta. (Eurostat, 2018)