Meie pere jäätmesortimisreeglid

Meil on jäätmete sortimisel igapäevaselt menetluses kaks-kolm-neli põhilist kategooriat.

Kõige põhilisem on eraldi sortida biojäätmed - sinna lähevad meil kõik toiduvalmistamisjäätmed, toiduülejäägid, teepakisisud, kohvipaks, munakoored, plahvatusohtlikud hoidised jm. Kogun need ca 3l kaussi, mis asub enamasti köögilaual või kapi peal. Kord-kaks päevas rändab selle sisu kanadele, kelles see väga suurt elevust tekitab. Enne kanu läks see kraam tuhaämbrisse ja kompostihunnikusse.

Eestis kogutavate segaolmejäätmete biojäätmete osakaal on ca 50% ja prügilasse ladestades tekitavad need ilma õhuta lagunedes kasvuhoonegaasi metaan, mis on süsihappegaasist 2x tõhusam atmosfääri kütja! Et vesi üldjuhul ei põle ja biojäätmed on üsna märjad, siis on ka suure biojäätmete osakaaluga segaolmejäätmed madalama kütteväärtusega, mistõttu eelistab Iru jäätmepõletusjaam välismaalt puhtamaid segaolmejäätmeid Eestisse importida, sest need põlevad paremini! Jäätmete põletusest tekkinud tuhk aga kubiseb ohtlikest ühenditest ja ladestatakse prügilatesse. 

Teine oluline kategooria on pakendijäätmed. Neid tekib meile perel ca koeratoidukotitäis kuus. Sinna lähevad kõik puhtad pakendid (mis moodustavad pakenditest tegelikult üsna suure osa) ja ka määrdunud pakendid, mis pesen puhtaks. Kuna meil prügiauto käib 4 korda aastas, siis poleks pakendite pesemata jätmisel suurt mõtet, kui need mitu kuud veel kuskil majapidamises haisema peavad. Pakendite pesemisele mõtlen vahel ka juba poes ja väldin nt ümbertöödeldamatust vahtplastist pakendeid (nt Talleggi kanaliha). Ostan neid kas õhukesse kilekotti lahtisest letist või selle võimaluse puudumisel paremini pestavas plastkarbis. Nüüd (2019. aastal) saab ka suurematest poodidest oma purgiga lahtise leti kraami osta ja kasutan enamasti seda võimalust. Pakendeid tekib meil ka seeläbi vähem, et ostan paljud asjad oma purgiga talupoest (2019. aastaks kahjuks tegevuse lõpetanud), liha oma purgiga lihapoest, piima purgiga naaberkülast ja puu- ja juurvilju oma võrkkottidega. Vahel palun lahtise leti kaupa ostes plasti asemel nt suitsukala ja sinki paberisse pakendada. Müüjate jaoks on see küll harjumatu, sest nad ei oska enam paberisse pakkida! 

Avalikesse pakendikonteineritesse kogutud jäätmetest on ca 60% materjalina taaskasutuskõlblikud, ülejäänud sisaldavad sobimatuid jäätmeid või määrdunud. Pakendikotiteenusega kogutud pakendijäätmed on aga palju puhtamad kui avalikes konteinerites!

Paber - paberkotid ja pappkarbid me enamasti põletame, sest elamises on ahju ja pliiti ju vaja millegagi kütta ja paberit toodetakse puidust, millega me nagunii kütame. Tule süütamiseks kasutan kõige meelsamini kasetohtu, kuid kui seda pole, siis kogun selleks ka paberist pakendeid. Ideaalis võiks need küll paberi- ja papikonteinerisse viimiseks koguda, aga kuna meil tekib seda kraami üsna vähe, siis pole ka sinna konteinerisse suurt midagi viia. Ajalehti, ajakirju ja reklaamposti me ka ei telli. Kord kuus käivad vallaleht ja sugulaste poolt lastele kingituna Täheke.

Selleks, et elamine laste joonistusi täis poleks, kinkisin  lastele nn külalisraamatud, kuhu nad saavad joonistada ja mida on lihtsam tuleviku tarbeks säilitada. 

Olmejäätmed - kogume neid vanemalt kartulitega saadud pelletikotti. Kott seisab üsna õnnetult sahvris ja kord nädalas ehk poetan sinna midagi - laste poolt ribadeks kantud jalanõusid, katkiseid mänguasju jm kraami. (2019. aastal olen üldse unustanud olmejäätmete kogumise võimaluse - kuskilv ist migi väike kotitäis peaks olema.) Päris purgi sisse need ei mahu nagu tõelistel zero waste gurudel, aga jalus ka ei ole. "Prügikollipäeva" lähenedes püüame siit sealt elamisest midagi sobilikku leida, aga tundub, et ka seekord tuleb 80l konteiner üsna tühjana värava taha veeretada.

Iga elaniku kohta tekib Eestis keskmiselt 300-400 kg olmejäätmeid aastas. 2007. aastal oli see arv 449 kg/in, 2012 280 kg/in ja 2016 tõusnud 376 kg/inimese kohta. (Eurostat, 2018)

Toidu raiskamine

Sattusin ETVst vaatama filmi toidu raiskamisest. Valus oli vaadata kõiki neid konteineritäisi äravisatud toitu, pakendeid, jäätmeid...

Puutusin selle teemaga kokku ka magistritööd tehes, kuid pidin selle teema töö fookuse hoidmiseks nö välja viskama. Samas suur osa uurimist sai tehtud ja miks mitte seda sahtlisse kirjutatud peatükki siin avaldada?!

-------------

Toidujäätmete teke

Toidujäätmete teke on otseselt seotud tarbimisharjumuste, kodustes majapidamistes tekkivate jäätmete koguse ning käitlemisega. Toidujäätmete käitlemine on jäätmetekkes ja -käitluses oluline mitmel põhjusel:

• Välditavate toidujäätmete vähendamine mõjutab toidu kasvatamise ja töötlemisega seotud keskkonnamõjusid;
• Suure toidu- ja biolagunevate jäätmete sisaldusega jäätmete prügilasse ladestamine toodab rohkem kliimamuutusi põhjustavat metaani;
• Toidujäätmete sorteerimisest sõltub teiste jäätmeliikide taaskasutamise võimalikkus, sest määrdunud jäätmeid on keeruline materjalina uuesti kasutusse võtta;
• Suur toidujäätmete sisaldus segaolmejäätmetes vähendab jäätmete kütteväärtust energia saamiseks põletamisel;
• Toidujäätmete ja teiste biolagunevate jäätmete kompostimine on vajalik mulla toitainetesisalduse taastamiseks.  

Toidujäätmed, mida tekib kogu toidu elutsükli käigus, kujutavad endast nii toidu söödamatuid osasid kui ka toitu, mis visatakse ära selle riknemise pärast. Kõige suurem kogus toidujäätmeid tekib toidu lõpptarbimise etapil kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes (Moora, jt, 2015).

Nii nagu jõukamates riikides tekib rohkem olmejäätmeid, tekib neis ka rohkem toidujäätmeid. 2011. aastal toodeti Euroopa Liidus inimese kohta 865 kg toitu ning keskmiselt viiendik toidust jäi tarbimata. Toitu visati aastas minema 87 miljonit tonni, 143 miljardi euro eest (Stenmarck jt, 2016). Miljardite eurode väärtuses toidu minema viskamine on märkimisväärne probleem ka globaalses plaanis, sest toidu raiskamine oludes, kus miljonid vaesed inimesed nälgivad, on ebaeetiline. Samuti vajab põllumajandus, mille intensiivnistumist põhjustab linnastumine, toidu kasvatamiseks rohkem põllumaad, mistõttu avaldab see looduskeskkonnale negatiivset survet (Vorley ja Lançon, 2016).

Hinnanguliselt tekkis Eestis toidujäätmeid elaniku kohta aastas 70 kg, sellest 53 kg kodumajapidamistes (Moora, jt, 2015). Suurbritannias seevastu tekkis inimese kohta 190,3 kg toidujäätmeid, millest 109 kg kodudes (Vaata Tabel 4).

Tabel 4 Toidujäätmete teke riikides valdkonniti

Tekkekoht	Eesti		Soome		Rootsi		Saksamaa		Suurbritannia
	t/a	kg/in	t/a	kg/in	t/a	kg/in	t/a	kg/in	t/a	kg/in
Kodumaja-pidamised	70000	53	274000	50	771000	81	6670000	83	7000000	109,2
Toitlustus-asutused	13000	9,8	85000	15,5	200000	21	1900000	29,6	900000	14
Kaubandus-ettevõtted	6271	4,7	70000	12,8	70000	7	550000	8,6	400000	6,2
Toiduainete-tööstused	3384	2,6	140000	25,5	171000	18	1850000	28,9	3900000	60,8
Kokku	92655	70,2	569000	103,8	1212000	127	10970000	150	12200000	190,3

* Eesti ja Suurbritannia andmed on aastast 2013, Soome, Rootsi, Saksamaa aastast 2012

Allikas: Moora jt, 2015

Põhjalikumalt analüüsisin toidujäätmete teket kaubandusettevõtetes ja kodustes majapidamistes.

Toidujäätmete tekkepõhjustena kauplustes toovad Moora jt (2015), välja mitmeid aspekte, mis on seotud nii toiduainete tarneahela, poodide eripärade ja töötajate kvalifikatsiooniga kui ka tarbijate ostlemisharjumuste ja eelistustega. 

Toidujäätmete tekkepõhjused kauplustes:

·  Tänapäevane kaubandus on suunatud eelkõige tarbija huvide rahuldamisele, millega kaasnevad tihe konkurents, suur sortiment ning müügi etteennustamatus;

· Poodide suurus ja liik – suuremates poodides, kus sortiment on mitmekesisem, jääb rohkem toitu müümata. Keskmistes ja väikestes, eriti discounter tüüpi poodides kantakse vähem toidukaupu maha.

·  Toiduainete üha pikenev tarneahel ja logistika;

·  Töötlejate/tarnijate eksimused (sh pakendi kvaliteedi tagamisel ja pakendamisel);

· Müügipersonali motivatsiooni ja teadmiste puudus ning ebapiisav toiduhügieeni tagamise alane koolitatus valdkonna suure kaadrivoolavuse tõttu;

·  Tarbijate (ja kauplejate) puudulikud teadmised ja tahe toidukao vältimiseks;

· Tarbijate hinnatundlikkus – pool kaubast müüakse nn viimasel minutil, alles allahinnatult või kampaaniatoodetena;

·  Puudulikud hoiustamis- või müügitingimused (eriti väikepoodides);

· Õigusaktid, mis panevad selged piirid toidule, mida võib inimtoiduna tarvitada, ning kvaliteedinõuded, mis takistavad müümast ebastandartset kuid toiduks kõlblikku toodet.

Moora jt (2015) toovad toidujäätmete mahakandmisel välja poodide suurusest tingitud erisused. Näiteks suurtes poodides on enam levinud mahakantud kuid söögikõlbulike toidukaupade Toidupangale jt sarnastele organisatsioonidele annetamine, samal ajal kui keskmised ja väikesed seda tööjõu puudusega põhjendades sageli ei praktiseeri. Lisaks, tööjõu puudusega põhjendades viskab väiksemate poodide personal mahakantud toidu koos pakenditega segaolmejäätmetesse, samal ajal kui suuremad poed koguvad biolagunevad ja pakendijäätmed eraldi. Poe suurusest oleneb ka mahakantud toidu tüüp, näiteks suured poed kannavad maha rohkem puu- ja juurvilju, millel on suur sortiment. Väikepoed neid nii suures koguses ja valikus sisse ei võta, kuna tegemist on kergesti rikneva kaubaga. Kaalu poolest tekib kõige rohkem toidujäätmeid just puu- ja juurviljade seas ning rahaliselt lihatoodete ja valmistoidu sektoris. Poodide suurusest oleneb ka müümata jääva toidu kogus. Suurtes poodides jääb päevas müümata keskmiselt 128 kg kaupa, keskmistes 29kg ja väikestes 4,8 kg. Kokku jääb Eesti poodides aastas müümata 22 miljoni euro väärtuses kaupa. Mahakantud toodetest moodustavad 23 % puuviljad, 22% köögiviljad, 18 % liha- ja kalatooted, 13 % pagaritooted, 10 % valmistoit ja piimatooted ja 2% kuivained. 

Toidujäätmete teket kodustes majapidamistes mõjutavad nii ostuharjumused kui ka tarbijate oskused toiduga ümber käia. Stavros jt (2017), hinnangul saab toidujäätmeid jagada välditavaks, võimalusel välditavaks ning vältimatuks. Välditavateks toidujäätmeteks võib pidada ära visatud kuid söögikõlbulikke toite ja jooke, mis moodustavad ligi 80% toidujäätmetest. Võimalusel välditavateks jäätmeteks peetakse toite ja jooke, mis teatud hetkel olid söögikõlbulikud, kuid riknesid ning vältimatuteks jäätmeteks neid, mida ei olegi võimalik süüa – näiteks kondid, munakoored jm.

Toidujäätmete tekke ohjeldamiseks soovitatakse ostude planeerimist ning poenimekirjade koostamist ning enne poodiminekut koduste toiduvarudega tutvumist (Stavros jt, 2017). Ostude planeerimine aitab vähendada planeerimatuid ja üleliigseid oste, mis võivad hiljem prügikasti sattuda. Seevastu on poed kui kasumi teenimiseks tegutsevad ettevõtted huvitatud sellest, et inimesed võimalikult palju ostaksid, ning püüavad tarbijaid ohtra poesisese reklaamida rohkem ostma suunata. Seetõttu seostatakse inimesi, kes kampaaniatega kaasa lähevad, ka suurema toidu raiskamisega. Kui leibkond kõiki neid oste õigel ajal ära tarbida ei jõua, ongi tulemuseks toidujäätmed, mida oleks saanud vältida.

Muuhulgas on levinud arvamus, et leibkondades, kus ostetakse toitu peamiselt supermarketitest, tekib rohkem välditavaid toidujäätmeid kui leibkondades, mille liikmed käivad sisseoste tegemas väikestes poodides ja turgudel (Stavros jt, 2017).

Toidujäätmete teke on seotud ka inimeste toidukäitlemisalaste teadmistega, sealhulgas eeldatakse, et tarbijatel, kes käivad rohkem väljas söömas ning eelistavad valmistoitu, on vähem ka toidukäitlemisteadmisi, mistõttu kipub toit nende leibkondades suurema tõenäosusega riknema (Stavros jt, 2017).

Uuring: Toidujäätmete ja toidukao teke Eestikodumajapidamistes ja toitlustusasutustes