Kevadine kodune loodusvaatlus: 159 liiki

Koolis  (ll ja lll klass) tuli valida koroona koduõppe lõpetuseks projekt, mida võis valida nimekirjast või ise välja mõelda. Meie valisime looodusvaatluse oma krundil. Oleme kahel aastal osalenud Kuusiku Loodusvaatlusmaratonil.
Meie uuritud ala pikkus on 200m ja laius 100m ning pindala on 2 ha. Pool krundist on aed ja pool on koppel, kus kasvab pajuvõsa, kus on kraave ja metsa.
Me oleme seda loodusvaatlust teinud ligikaudu pooletist kuud, alates aprilli keskpaigast.

Rohukonnake

Vaatluspäevikut täitmas

Me alustasime siis, kui konnad pidasid pulmi ja meie tegime hooldusraiet koplis. Me vaatlesime linde, imetajaid, tigusid, kahepaikseid ja taimi. Panime taimedest kirja ka need, mis on siin kaua kasvanud taluaiataimedena või looduslikult paljunenud.
Me kasutasime liikide määramiseks telefonis Teo-aabitsat, internetti, palju raamatuid.

Väike-kapsaliblikas

Meie loodusvaatluse ajal ei olnud väga soe ilm, vahel sadas rahet ja oli jahe.
See kõik on mõjutanud loodust. Näiteks on viimasel ajal sadanud vähem vihma,
mistõttu on raskem tigusid märgata.
Kui on tuuline ja jahe ilm, on liblikaid vähem näha.
Me saime teada, et konnade ja tigude liike on palju rohkem kui arvasime.
Me ei ole ennem konnapulmi näinud.
Tore oli linde kuulata ja vaadata ja uurida.
Me nägime esimest korda suurt kirjut rähni metsas puude peal putukaid
otsimas. Me avastasime, et meie metsas on palju tigusid, eriti naatide peal ja all.

    

Üllataja - uustulnukas harilik kopsurohi pimedas heki all 

2. juuni seisuga tuvastasime 159 liiki, nendest linde 24 liiki, putukaid 12, imetajaid 9, roomajaid ja kahepaikseid 3, tigusid 10 ja taimi 101.
Ilmselt on neid liike veelgi rohkem, aga kõiki me ei oska tuvastada ja paljusid ei ole ka kevadel veel näha.











Taimed:

Jänesekapsas

Piibeleht

Sõnajalg

Meelespea ehk soo-käosilm

Kirburohi

Kassitapp

Malts

Karulauk

Roosa nõges

Raps

Valge ülane

Kollane ülane

Metsmaasikas

Harakputk

Tulikas

Humal

Hanijalg

Vereurmarohi

Kortsleht

Mailane

Nurmenukk

Raudnõges

Puju

Piimanõges

Teeleht

Käbihein

Hiirekõrv

Kanakoole

Maajalg

Takjas

Ohakas

Valge ristik

Paju

Palderjan

Varsakabi

Angervaks

Karumustikas

Osi

Kask

Kibuvits

Toomingas

Vaher

Pihlakas

Jalakas

Kastan

Elupuu

Harilik kuusk

Hõbekuusk

Siberi nulg

Lepp

Saar

Tamm

Metsõunapuu/õunapuu

Pirnipuu

Kirsid

Punane sõstar

Must sõstar

Murel

Mürkel

Sinilill

Võilill

Suured võõrasemad

Päikeselill

Raudrohi

Metsvaarikad

Madar

Ojamõõl

Kummel

Kurgirohi

Sügisaster

Paiseleht

Pojeng

Floksid

Punane päevakübar

Päikeselill

Kress

Valge nõges

Ungari sirel

Sirel valge/roosa/tumeroosa

Mururoos

Till

Piparmünt

Sarapuu

Tikker

Roosa jänesekapsas

Harilik kopsurohi

Aaskannike

Põldkannike

Võsakannike

Härjasilm

Karikakar

Väike kelluke

Naat

Lumikelluke

Märtsikelluke

Sinililjad

Kobar-hüatsint

Hüatsint

Metstulp

Kuldvihm

Krookused

Linnud:

Must-lepalind

Vares

Valge-toonekurg

Ronk

Harakas

Sinitihane

Musttihane

Rasvatihane

Must-kärbsenäpp

Suitsupääsuke

Part

Punarind

Puukoristaja

Hallrästas

Suur-kirjurähn

Kaelustuvi

Kägu

Ööbik

Põldpüü

Linavästrik

Metsvint

Pasknäär

Hallpea-roherähn

Põldvarblane

Putukad:

Naeriliblikas

Väike-kapsaliblikas

puuk

Kõrvahark

Punased sipelgad

Mustad sipelgad

Kuklased

Mesilased

Kimalased

Sääsed

Kärbsed

Kiletiib Teod: Põõsatigu  Kiritigu Võsa-vööttigu Väike labatigu Merevaiklane Valge keeristigu Suur helktigu Harilik kedertigu Kiirgtigu Kirju ketastigu Imetajad: Mutt Orav Rebane Metskits Nahkhiired Rotid Hiired Mügri Nirk Kahepaiksed ja roomajad: Arusisalik Harilik kärnkonn Rohukonn

Ühekordsetest nõudest

Maasikatiramisu - ilusad taldrikud kasutusse! 

Valus on sattuda üritustele, kus kasutatakse ühekordseid nõusid ja vaadata, kuidas prügikastid on täis taldrikuid, topse, kahvleid, nuge ja lusikaid, söömata toitu ja mida kõike veel. Olen täheldanud ühekordsete nõude kasutamist valdaval osal mängutubades peetud sünnipäevadel, lasteaia lõpupeol, kodukohvikutes, kontserditel, laatadel, suvepäevadel jne.
Kuigi selliste nõude kasutamise komme ei ole Eestis kuigi vana, on see nii iseenesest mõistetavaks, harjumuspäraseks ja tavapäraseks muutunud, et tundub nagu muudmoodi ei saakski.

Kirjeldan siin ühekordsete nõude jaburaid puuduseid:

• Teame kõik, kuidas need kergesti läbipainduvad taldrikud võivad keskelt pooleks painduda ja kogu toidu meile sülle või maha ajada.
• Õhukesed plastist topsid püsivad laste käes vedelikku pidavana vaid esimese pigistuseni ja siis on juba uut topsi vaja. 
• Plastist nugade ja kahvlitega ei ole tegelikult võimalik midagi kõvemat süüa ega lõigata! Katsu nendega lihatükki haarata või lõigata! Toit on kõvem ja plastik annab kiiresti alla!  
• Tühjad nõud lendavad tuulega minema ja tuult meil Eestimaal jagub! 
• Paljudes kodudes on olemas nõudepesumasinad - nii on nõude pesemine praegusel ajal mugavam kui eales varem.
• Sageli on kappides tolmu kogumas hunnikutes (liiga palju) ilusaid serviise ja vanaaegseid nõusid, millega külalistele toitu serveerida - aga ikka ostame poest mõne euro eest ilmetuid plastikkohvitopse, lusikaid, taldrikuid või mida iganes, selle asemel, et endale ja oma külalistele ilusate nõudega toitu serveerida. 
• Päris nõudel maitseb toit paremini! (Klaaspudelis vein maitseb paremini kui sama margi tetrapakendi vein!) Toidu välimus ja serveerimine mõjutavad meid nii teadlikult kui ka alateadlikult ning päris nõudel poe valmistoidu serveerimine võib isegi kehva toiduga imesid teha! 
• Ühekordseid nõusid peab pidevalt juurde muretsema samal ajal kui korduvkasutatavad nõud on kodus koguaeg olemas! 

Üle ega ümber ei saa ühekordsete nõude keskkonnamõjust. Muuseas on keraamiliste nõude keskkonnamõju palju suurem kui esialgu tundub, sest nende tootmiseks läheb samamoodi vaja maavarasid (savi), tootmist ning energiat (põletamiseks). Näiteks peaks keraamilist taldrikut kasutama vähemalt 50 korda, et selle keskkonnamõju oleks väiksem kui ühekordsel plast- või pabertaldrikul. Seega on veelgi enam põhjust kasutada olemasolevaid korduvkasutatavaid nõusid!

Lisaks võib plastik ja ka töödeldud paber toiduga kokkupuutudes negatiivselt mõjutada meie tervist. Tean inimesi, kes tervislikel põhjustel plastnõudes toitu ei tarbi! Olen ka ise loobunud plasttopsis kuumadest jookidest. Plastikust lekib kuumaga kokku puutudes mitmesuguseid kahjulikke aineid, näiteks bisfenool A-d (BPA), mis mõjutab otseselt meie hormoone. Ka paberit töödeldakse erinevate kemikaalidega ja me ei tea, kuidas need meid mõjutavad. 

Soovitused ühekordsete nõude asendamiseks 

• Kõige mõistlikum on kasutada koduseid igapäevaseid või pidulikke nõusid, mis tavaliselt kapis aastaid tolmu koguvad. 
• Kodust väljas toitu tarbides (näiteks kontserdile või laadale minnes) võib end varustada vastavalt inimeste arvuga korduvakasutatava joogitopsiga, lusika ja kausiga, kuhu paluda endale toitu serveerida. (Kannan tavaliselt iga pool kaasas metallist joogipudelit, kotis on ka lusikas).
• Zero waste ehk nullprügi soovitus - sünnipäevadel ja muudel üritustel võib mõelda näputoidu (salatikorvid, muffinid, portsjonkoogikesed jm) peale, mille tarbimiseks ei ole taldrikuid vaja. Piisab paberist või riidest salvrätikutest. Lapse kooli lõpuaktuse järgsel kringlisöömisel näiteks taldrikuid ei olnud ja nende asemel olid salvrätikud. Lisaks on koolis kõigil üritustel seni olnud kasutusel ehtsad nõud!

Meie pere jäätmesortimisreeglid

Meil on jäätmete sortimisel igapäevaselt menetluses kaks-kolm-neli põhilist kategooriat.

Kõige põhilisem on eraldi sortida biojäätmed - sinna lähevad meil kõik toiduvalmistamisjäätmed, toiduülejäägid, teepakisisud, kohvipaks, munakoored, plahvatusohtlikud hoidised jm. Kogun need ca 3l kaussi, mis asub enamasti köögilaual või kapi peal. Kord-kaks päevas rändab selle sisu kanadele, kelles see väga suurt elevust tekitab. Enne kanu läks see kraam tuhaämbrisse ja kompostihunnikusse.

Eestis kogutavate segaolmejäätmete biojäätmete osakaal on ca 50% ja prügilasse ladestades tekitavad need ilma õhuta lagunedes kasvuhoonegaasi metaan, mis on süsihappegaasist 2x tõhusam atmosfääri kütja! Et vesi üldjuhul ei põle ja biojäätmed on üsna märjad, siis on ka suure biojäätmete osakaaluga segaolmejäätmed madalama kütteväärtusega, mistõttu eelistab Iru jäätmepõletusjaam välismaalt puhtamaid segaolmejäätmeid Eestisse importida, sest need põlevad paremini! Jäätmete põletusest tekkinud tuhk aga kubiseb ohtlikest ühenditest ja ladestatakse prügilatesse. 

Teine oluline kategooria on pakendijäätmed. Neid tekib meile perel ca koeratoidukotitäis kuus. Sinna lähevad kõik puhtad pakendid (mis moodustavad pakenditest tegelikult üsna suure osa) ja ka määrdunud pakendid, mis pesen puhtaks. Kuna meil prügiauto käib 4 korda aastas, siis poleks pakendite pesemata jätmisel suurt mõtet, kui need mitu kuud veel kuskil majapidamises haisema peavad. Pakendite pesemisele mõtlen vahel ka juba poes ja väldin nt ümbertöödeldamatust vahtplastist pakendeid (nt Talleggi kanaliha). Ostan neid kas õhukesse kilekotti lahtisest letist või selle võimaluse puudumisel paremini pestavas plastkarbis. Nüüd (2019. aastal) saab ka suurematest poodidest oma purgiga lahtise leti kraami osta ja kasutan enamasti seda võimalust. Pakendeid tekib meil ka seeläbi vähem, et ostan paljud asjad oma purgiga talupoest (2019. aastaks kahjuks tegevuse lõpetanud), liha oma purgiga lihapoest, piima purgiga naaberkülast ja puu- ja juurvilju oma võrkkottidega. Vahel palun lahtise leti kaupa ostes plasti asemel nt suitsukala ja sinki paberisse pakendada. Müüjate jaoks on see küll harjumatu, sest nad ei oska enam paberisse pakkida! 

Avalikesse pakendikonteineritesse kogutud jäätmetest on ca 60% materjalina taaskasutuskõlblikud, ülejäänud sisaldavad sobimatuid jäätmeid või määrdunud. Pakendikotiteenusega kogutud pakendijäätmed on aga palju puhtamad kui avalikes konteinerites!

Paber - paberkotid ja pappkarbid me enamasti põletame, sest elamises on ahju ja pliiti ju vaja millegagi kütta ja paberit toodetakse puidust, millega me nagunii kütame. Tule süütamiseks kasutan kõige meelsamini kasetohtu, kuid kui seda pole, siis kogun selleks ka paberist pakendeid. Ideaalis võiks need küll paberi- ja papikonteinerisse viimiseks koguda, aga kuna meil tekib seda kraami üsna vähe, siis pole ka sinna konteinerisse suurt midagi viia. Ajalehti, ajakirju ja reklaamposti me ka ei telli. Kord kuus käivad vallaleht ja sugulaste poolt lastele kingituna Täheke.

Selleks, et elamine laste joonistusi täis poleks, kinkisin  lastele nn külalisraamatud, kuhu nad saavad joonistada ja mida on lihtsam tuleviku tarbeks säilitada. 

Olmejäätmed - kogume neid vanemalt kartulitega saadud pelletikotti. Kott seisab üsna õnnetult sahvris ja kord nädalas ehk poetan sinna midagi - laste poolt ribadeks kantud jalanõusid, katkiseid mänguasju jm kraami. (2019. aastal olen üldse unustanud olmejäätmete kogumise võimaluse - kuskilv ist migi väike kotitäis peaks olema.) Päris purgi sisse need ei mahu nagu tõelistel zero waste gurudel, aga jalus ka ei ole. "Prügikollipäeva" lähenedes püüame siit sealt elamisest midagi sobilikku leida, aga tundub, et ka seekord tuleb 80l konteiner üsna tühjana värava taha veeretada.

Iga elaniku kohta tekib Eestis keskmiselt 300-400 kg olmejäätmeid aastas. 2007. aastal oli see arv 449 kg/in, 2012 280 kg/in ja 2016 tõusnud 376 kg/inimese kohta. (Eurostat, 2018)

Jäätmete sorteerimisest

Kui on soov vähendada oma kodus või mujal tekkivaid jäätmeid, on kõige parem alustada tekkinud jäätmete analüüsimisest. Üldiselt esindavad jäätmed meie eludes selliseid asju, millega pärast prügikasti panemist rohkem tegeleda ei tahaks. Pürgiauto viib jäätmed küll ükskord ära, kuid tegelikult ei kao need ju kusagile vaid kaovad üksnes meie silme alt. Edaspidi viiakse need autoga kuskile prügimäele ladestamisele ja moodustavad aastate möödudes haisva jäätmemassi, kust võiksime teoreetiliselt oma jäätmed aastate pärast uuesti üles otsida.

Sain hiljuti teada, et enam ei tasu naiivselt arvata, et Eestis kogutud jäätmed lähevad põletamisele. Tegelikkuses ladestati Eurostati andmeil Eestis 2016. aastal 38% jäätmetest prügilatesse ja see osakaal ilmselt tulevikus suureneb, kui meid just ootmatu majanduskriis ei taba! Paraku on jäätmetekke seotud majanduskasvuga ja oodatud majanduse arenguga kaasneb ka suurem kogus mitteoodatud jäätmeid. Teisalt on jäätmekäitlusvaldkond seotud erinevate huvigruppide majandushuvidega, mis omakorda jäätmete taaskasutusse võtmist, põletamist või ladestamist mõjutavad.

Alati, kui hakkan inimestele rääkima jäätmetest, hakkavad nad kiruma jäätmete sorteerimise süsteemi ja selle ebamugavust. Ühe inimese jaoks tuleb jäätmeid liiga põhjalikult sortida, teine aga leiab, et temal kodus/korteriühistus ei ole jäätmete sortimiseks piisavalt võimalusi. Kolmas aga arvab, et jäätmeid pole mõtet sortida, sest prügiautod panevad kõik jäätmed kokku. Nii on rahulolematud nii need, keda jäätmete sortimine ei huvita kui ka need, kes ilma selleta elu ette ei kujutaks.

Õnneks ei tea need inimesed, kes jäätmeid sorteerivad ja näiteks pakendeid pesevad, et ca 40% avalikesse konteineritesse liigiti kogutud jäätmetest on määrdunud ning ei kõlba ümbertöötlemiseks ning seega jõuavad need kuskile mujale. Ja loomulikult leidub inimesi, kes arvavad, et pakendite eraldi sorteerimisest piisab, isegi kui määrdunud pakendeid ei pese.

Seega kaasneb jäätmete sortimisega igasuguseid tülikaid kohustusi nii inimestele endile kui ka ettevõtetele, kes nende jäätmetega pärast midagi ette peavad võtma. Jäätmevaldkond on ka üsna ülereguleeritud ja tavainimesel ei ole aega süüvida sellesse, mis, kuhu, kuidas ja millal käib...Jaapanis vist oli mingis piirkonnas 39 eri jäätmesortimiskategooriat...nii, et meil arenguruumi jagub kohe kõvasti.

Ometigi on võimalik elada ka nii, et jäätmete sortimisele ei kulu märkimisväärselt aega. Et inimene harjub kõigega, on täitsa võimalik ka see, mis kunagi tundus võimatu, saab siiski teoks ja palju lihtsamini kui oleks osanud arvata. Kõik algab pisikestest sammudest, oma harjumuste ja tarbimisvalikute endale teadvustamisest ning nende läbimõtlemisest ning samm-sammul muutuste läbiviimisest. Jäätmete sortimisest meie peres saab lugeda vastavast postitusest.

Nõuanded oma pakendiga ostmiseks

Meie peres tekib kuus ca suure koeratoidu (9kg) koti mahus pakendijäätmeid. Olmejäätmete jaoks meil prügikasti pole. Neid kogume sahvrisse eraldi kotti ja sinna on üliharva midagi panna, nt pärast põhjalikku koristamist. Enamasti on sel juhul tegemist katkiste jalanõude, mänguasjade või muu sarnasega, millele uut elu anda pole võimalik. (Kes neid katkiseid jalanõusid ikka tahab - kõik kaltsukad upuvad neisse!) Biolagunevad jäägid lähevad kanadele, kellelt saab pakendivabalt mune, või komposti.

Ostud tavapoest ja wc-paber kontoritarvete poest

Toidukaupade ostmisel kasutan peamiselt plastist kaanega klaaspurke (Weck) ja võrkkotte (Hugbag ja nimetud). Purkide kasutamisel pole müüjad alguses taara eraldi kaalumisega harjunud, aga ka see kinnistub aegamööda. Alguses katsetasin kodus olevaid keeratav kaanega purke, aga nende suu osutus kitsaks ning müüjatel oli keeruline neid täita. Leidsin hoidiste jaoks purke otsides Maarahva poest laia suuga (120 mm) Wecki purgid (sattusin nende lummusesse), mis on toidu säilitamisel külmkapis ülioluliseks muutunud! Poodlemisel ja lühiajalisel hoiustamisel kasutan plastikkaasi ja hoidiste säilitamiseks klaaskaasi tihendite ja klambritega (tunduvad hügieenilisemad kui keeratava kaanega purgid ja klambriga klaaskaasi kiitis ka mu vanaema). 

Valdava osa toidukaupadest ostan Rapla Talupoest, ülejäänud soetan tavapoodidest (Selver, Konsum, Rimi) ja nii, et tekiks võimalikult vähe pakendeid. Pakendid pesen vajadusel puhtaks ja viin pakendikonteinerisse.  

Erinevas suuruses (0,5l, 1l, 1,5l) klaaspurkidesse ostan talupoest hakkliha, liha, maksa, pasteeti, kohupiima, hapukoort, majoneesi, hapukurki, hapukapsast ja muud. Enamasti lähengi talupoodi puhtaks pestud purke täis riidekotiga, milles on ka mõned paber- või võrkkotid, ja ostan seda, mida vaja või mis parasjagu ahvatleb. Valdavalt ostan nö toormematerjali - hakkliha, kohupiim jm, millest saab pärast suures valikus erinevaid roogasid valmistada. Teoreetiliselt saaks sealt ka võid lahtiselt osta.

Prügivaba elustiili arsenal - sh valge kaanega weck purgid

Suurde paberkotti ostan talupoest 2-3kg kaupa mullaseid porgandeid, mis säilivad kauem kui pestud porgandid. Samuti on need mahlasemad ja lähevad lastele paremini peale. Samamoodi on ka teiste mullaste juurikatega (kartulid saan vanaemalt). Hoiustan neid juurikaid sahvririiulis puidust kastis. 

Paberisse ostan talupoest asju, mis purki ei mahu - juustu (panen kodus purki või karpi), sinki, vorsti jm. Nt Selverist on paberisse õnnestunud suitsukala osta. 

Puuvilju, puhtaid köögivilju ja šampinjone ostan võrkkottidesse. Maasikate ostmiseks võtan kodust kaasa tugevama laiapõhjalise karbi. Pakendatud või tükeldatud köögiviljad jätan enamasti ostmata ja asendan millegi muuga! Näiteks kui lillkapsas on pakendatud, vaatan, kas on pakendamata brokkolit, nuikapsast või muud sarnast. Poolitatud ja kiletatud arbuusi ka ei osta. Vahel ostan tooteid juba sellepärast, et need on pakendamata (nt porrulauk).  

Pähkleid ja seemneid soetan kasutatud puhastesse väikestesse paberkottidesse või tihedama silmaga võrkkotti (nt Biomarketi läbipaistvad kotid).  

Maitseaineid nii tihti pole vaja osta ja praegu kasutan varem soetatud varusid ja enda aiamaalt pärit kuivatatud tilli ja peterselli. Maitseaineid saab muuseas lahtiselt osta Maarahva poodidest. 

Tee ja kohvi - viimastel aastatel on kujunenud nii, et korjan kevadel-suvel ise tee jaoks taimi - nurmenukke, paiselehte, kortslehte, angervaksa, piparmünti jm. Kohvi asemel tarbin viljakohvi (Seve), mille osas pakendit ei ole õnnestunud vältida. Abikaasa eelistab klaaspurgis lahustuvat kohvi. Vahel eksib meile elamisse ka kohviube, mida ise jahvatame ja plekkpurgis hoiustame. 

Piima toome 3l klaaspurgiga naaberküla farmist. 1l maksab 50 senti. Nädalas läheb meil 3-6l piima. Piima pealt koorin lusikaga koore ära ja 3l purgi pealt tuleb koort ca 300-400 ml, millest saab ka vahukoort teha. Samas tuleb vahel vahukoort ka pakendatult osta, kusjuures 200ml pakendiga tuleb kilohind sageli odavam kui 400 ml pakendis!?! Liitriseid vahukoorepakke näeb Rapla poodides aga väga harva, Türil aga on see luksus kummalisel kombel pea igas poes tagatud!  

Pesuvahendeid - mul on ilus keraamilise korgiga 2l klaasist õllepudel (Lätist ostetud), mida kasutan lahtise pesugeeli ostmiseks (Biomarket). Pesugeeli esialgse originaalpakendi kork lagunes aasta jooksul lihtsalt ära.  

WC-paberit ostan suurte, tihedate rullidena pakendivabalt kontorikaupade või ehituspoest. 

  

Poenimekirja teen (telefoni märkmetesse) enamasti siis, kui on palju ja spetsiifilisi asju vaja. Ostes lähtun nii toote pakendi olemasolust, puhastamismugavusest ja ohutusest kui ka toidu välimusest. Allahinnatult ostan neid tooteid, mida nagunii ostaks nt teatud kassitoitu (võimalikult suures pakendis), mida meie kass ainsana sööb. Allahindluste "õnge" lähen peamiselt siis, kui pole poeskäiku planeerinud või olen sattunud võõrasse poodi, kus ka pakendite vältimiseks võimalused puuduvad.  

Ka nädalamenüü tegemine ei ole meie peres kinnistunud - ma ei suuda pereliikmete isusid ette ennustada. Samuti ei tea poes, kas nimekirja sattunud toodet on sobiva hinna, küpsuse ja välimusega. Poodide sooduspakkumiste rämpskirjadest oleme loomulikult loobunud!
Kokkamisplaanide osas lähtungi "saadud saagist" ja nagunii on paljude toitude lähteained universaalsed - vean koju ära ja vaatan, mis neist teha annab. 

Kaubavalik Rapla Talupoes

Rapla Talupoe lahtine kaubavalik on reaalsuses üsna piiratud, aga sellega on võimalik ära harjuda. Valiku piiratus aitab ka kulusid kokku hoida - mida väiksem toidupood, seda keerulisem on suure arve tekitamine ja vastupidi - mida suurem pood, seda rohkem ahvatlusi ostukärusse jõuab ja seda suurem arve!

Oma pakendiga ostes saab muuseas paremini toidu koguse üle otsustada. Toetub ju suurpoodide lai kaubavalik erineva maitse ja tekstuuriga ning portsjonpakendis (ühele inimesele üheks söögikorraks) valmistoodete pakkumisele - nt erineva maitse ja kreemisusastmega kohupiimatooted näiteks 25-50g kohukesed, 150 g kohupiimatopsid, 200 g kohupiimapakid, 250-300-400 g kohupiimakreemi torud, 370-400 g kohupiima perepakid. Lahtiselt ja enda valitud koguses ostetud talukohupiima saab vabalt ise maitsestada, sellest saab teha nii kooki, küpsetisi, kreeme, kohukesi, soolaseid määrdeid ja muud ning täiesti pakendivabalt! Näiteks suure kohupiima plaadikoogi jaoks peaks tavapoest ostma vähemalt viis 200g pakki topeltpakendatud kohupiima samal ajal kui lahtiselt ostes mahuks see kõik liitrisesse purki ära. 

Kui Rapla Talupood jääb kaugeks soovitan oma purgikestega minna lähimale turule lahtise kaubavaliku võimalustega tutvuma. Võrkkottidega puu- ja köögivilju saab lahtiselt osta valdavalt igast poest! Pakendite vältimine sisseostude tegemisel kujuneb edukaks pikema aja jooksul ja järk-järgult. Võrkkotte olen kasutanud üle 5 aasta ja alguses oli päris keeruline harjutada end kaasa võtma, aga järjekindlus ja suur käekott oldi abiks. Igatahes, alguses on kõik harjumatu nii endale kui ka müüjatele, pärastpoole hakkab kõik libedamalt sujuma!     

Facebookis on Pakendivaba poodlemise grupp, kust saab samuti häid nippe! Samuti tasub uurida välismaiseid zero waste temaatilisi blogisid ja gruppe.

Kuu jooksul tekkinud pakendijäätmed

      

Plastikuuputus kaitsealal

Käisin taaskord lastega rattaga sõitmas. Tegime tavapärase tiiru, oleme seal ka eelnevatel aastatel ja aastaaegadel sõitnud.
Varasemalt ei ole aga sellist, massilist plastilaga - põllumajandusplastikut vedelemas märganud.

Kõigist kohtadest ei teinudki pilti! Ei osanud ju arvata, et tee edenedes see veel hullemaks läheb!

Saatsin need pildid ka Keskkonnainspetsioonile, kust vastust ei ole saanud.

Muuseas on tegemist osaliselt ka looduskaitsealaga - Estonia mägi!

Toidu raiskamine

Sattusin ETVst vaatama filmi toidu raiskamisest. Valus oli vaadata kõiki neid konteineritäisi äravisatud toitu, pakendeid, jäätmeid...

Puutusin selle teemaga kokku ka magistritööd tehes, kuid pidin selle teema töö fookuse hoidmiseks nö välja viskama. Samas suur osa uurimist sai tehtud ja miks mitte seda sahtlisse kirjutatud peatükki siin avaldada?!

-------------

Toidujäätmete teke

Toidujäätmete teke on otseselt seotud tarbimisharjumuste, kodustes majapidamistes tekkivate jäätmete koguse ning käitlemisega. Toidujäätmete käitlemine on jäätmetekkes ja -käitluses oluline mitmel põhjusel:

• Välditavate toidujäätmete vähendamine mõjutab toidu kasvatamise ja töötlemisega seotud keskkonnamõjusid;
• Suure toidu- ja biolagunevate jäätmete sisaldusega jäätmete prügilasse ladestamine toodab rohkem kliimamuutusi põhjustavat metaani;
• Toidujäätmete sorteerimisest sõltub teiste jäätmeliikide taaskasutamise võimalikkus, sest määrdunud jäätmeid on keeruline materjalina uuesti kasutusse võtta;
• Suur toidujäätmete sisaldus segaolmejäätmetes vähendab jäätmete kütteväärtust energia saamiseks põletamisel;
• Toidujäätmete ja teiste biolagunevate jäätmete kompostimine on vajalik mulla toitainetesisalduse taastamiseks.  

Toidujäätmed, mida tekib kogu toidu elutsükli käigus, kujutavad endast nii toidu söödamatuid osasid kui ka toitu, mis visatakse ära selle riknemise pärast. Kõige suurem kogus toidujäätmeid tekib toidu lõpptarbimise etapil kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes (Moora, jt, 2015).

Nii nagu jõukamates riikides tekib rohkem olmejäätmeid, tekib neis ka rohkem toidujäätmeid. 2011. aastal toodeti Euroopa Liidus inimese kohta 865 kg toitu ning keskmiselt viiendik toidust jäi tarbimata. Toitu visati aastas minema 87 miljonit tonni, 143 miljardi euro eest (Stenmarck jt, 2016). Miljardite eurode väärtuses toidu minema viskamine on märkimisväärne probleem ka globaalses plaanis, sest toidu raiskamine oludes, kus miljonid vaesed inimesed nälgivad, on ebaeetiline. Samuti vajab põllumajandus, mille intensiivnistumist põhjustab linnastumine, toidu kasvatamiseks rohkem põllumaad, mistõttu avaldab see looduskeskkonnale negatiivset survet (Vorley ja Lançon, 2016).

Hinnanguliselt tekkis Eestis toidujäätmeid elaniku kohta aastas 70 kg, sellest 53 kg kodumajapidamistes (Moora, jt, 2015). Suurbritannias seevastu tekkis inimese kohta 190,3 kg toidujäätmeid, millest 109 kg kodudes (Vaata Tabel 4).

Tabel 4 Toidujäätmete teke riikides valdkonniti

Tekkekoht	Eesti		Soome		Rootsi		Saksamaa		Suurbritannia
	t/a	kg/in	t/a	kg/in	t/a	kg/in	t/a	kg/in	t/a	kg/in
Kodumaja-pidamised	70000	53	274000	50	771000	81	6670000	83	7000000	109,2
Toitlustus-asutused	13000	9,8	85000	15,5	200000	21	1900000	29,6	900000	14
Kaubandus-ettevõtted	6271	4,7	70000	12,8	70000	7	550000	8,6	400000	6,2
Toiduainete-tööstused	3384	2,6	140000	25,5	171000	18	1850000	28,9	3900000	60,8
Kokku	92655	70,2	569000	103,8	1212000	127	10970000	150	12200000	190,3

* Eesti ja Suurbritannia andmed on aastast 2013, Soome, Rootsi, Saksamaa aastast 2012

Allikas: Moora jt, 2015

Põhjalikumalt analüüsisin toidujäätmete teket kaubandusettevõtetes ja kodustes majapidamistes.

Toidujäätmete tekkepõhjustena kauplustes toovad Moora jt (2015), välja mitmeid aspekte, mis on seotud nii toiduainete tarneahela, poodide eripärade ja töötajate kvalifikatsiooniga kui ka tarbijate ostlemisharjumuste ja eelistustega. 

Toidujäätmete tekkepõhjused kauplustes:

·  Tänapäevane kaubandus on suunatud eelkõige tarbija huvide rahuldamisele, millega kaasnevad tihe konkurents, suur sortiment ning müügi etteennustamatus;

· Poodide suurus ja liik – suuremates poodides, kus sortiment on mitmekesisem, jääb rohkem toitu müümata. Keskmistes ja väikestes, eriti discounter tüüpi poodides kantakse vähem toidukaupu maha.

·  Toiduainete üha pikenev tarneahel ja logistika;

·  Töötlejate/tarnijate eksimused (sh pakendi kvaliteedi tagamisel ja pakendamisel);

· Müügipersonali motivatsiooni ja teadmiste puudus ning ebapiisav toiduhügieeni tagamise alane koolitatus valdkonna suure kaadrivoolavuse tõttu;

·  Tarbijate (ja kauplejate) puudulikud teadmised ja tahe toidukao vältimiseks;

· Tarbijate hinnatundlikkus – pool kaubast müüakse nn viimasel minutil, alles allahinnatult või kampaaniatoodetena;

·  Puudulikud hoiustamis- või müügitingimused (eriti väikepoodides);

· Õigusaktid, mis panevad selged piirid toidule, mida võib inimtoiduna tarvitada, ning kvaliteedinõuded, mis takistavad müümast ebastandartset kuid toiduks kõlblikku toodet.

Moora jt (2015) toovad toidujäätmete mahakandmisel välja poodide suurusest tingitud erisused. Näiteks suurtes poodides on enam levinud mahakantud kuid söögikõlbulike toidukaupade Toidupangale jt sarnastele organisatsioonidele annetamine, samal ajal kui keskmised ja väikesed seda tööjõu puudusega põhjendades sageli ei praktiseeri. Lisaks, tööjõu puudusega põhjendades viskab väiksemate poodide personal mahakantud toidu koos pakenditega segaolmejäätmetesse, samal ajal kui suuremad poed koguvad biolagunevad ja pakendijäätmed eraldi. Poe suurusest oleneb ka mahakantud toidu tüüp, näiteks suured poed kannavad maha rohkem puu- ja juurvilju, millel on suur sortiment. Väikepoed neid nii suures koguses ja valikus sisse ei võta, kuna tegemist on kergesti rikneva kaubaga. Kaalu poolest tekib kõige rohkem toidujäätmeid just puu- ja juurviljade seas ning rahaliselt lihatoodete ja valmistoidu sektoris. Poodide suurusest oleneb ka müümata jääva toidu kogus. Suurtes poodides jääb päevas müümata keskmiselt 128 kg kaupa, keskmistes 29kg ja väikestes 4,8 kg. Kokku jääb Eesti poodides aastas müümata 22 miljoni euro väärtuses kaupa. Mahakantud toodetest moodustavad 23 % puuviljad, 22% köögiviljad, 18 % liha- ja kalatooted, 13 % pagaritooted, 10 % valmistoit ja piimatooted ja 2% kuivained. 

Toidujäätmete teket kodustes majapidamistes mõjutavad nii ostuharjumused kui ka tarbijate oskused toiduga ümber käia. Stavros jt (2017), hinnangul saab toidujäätmeid jagada välditavaks, võimalusel välditavaks ning vältimatuks. Välditavateks toidujäätmeteks võib pidada ära visatud kuid söögikõlbulikke toite ja jooke, mis moodustavad ligi 80% toidujäätmetest. Võimalusel välditavateks jäätmeteks peetakse toite ja jooke, mis teatud hetkel olid söögikõlbulikud, kuid riknesid ning vältimatuteks jäätmeteks neid, mida ei olegi võimalik süüa – näiteks kondid, munakoored jm.

Toidujäätmete tekke ohjeldamiseks soovitatakse ostude planeerimist ning poenimekirjade koostamist ning enne poodiminekut koduste toiduvarudega tutvumist (Stavros jt, 2017). Ostude planeerimine aitab vähendada planeerimatuid ja üleliigseid oste, mis võivad hiljem prügikasti sattuda. Seevastu on poed kui kasumi teenimiseks tegutsevad ettevõtted huvitatud sellest, et inimesed võimalikult palju ostaksid, ning püüavad tarbijaid ohtra poesisese reklaamida rohkem ostma suunata. Seetõttu seostatakse inimesi, kes kampaaniatega kaasa lähevad, ka suurema toidu raiskamisega. Kui leibkond kõiki neid oste õigel ajal ära tarbida ei jõua, ongi tulemuseks toidujäätmed, mida oleks saanud vältida.

Muuhulgas on levinud arvamus, et leibkondades, kus ostetakse toitu peamiselt supermarketitest, tekib rohkem välditavaid toidujäätmeid kui leibkondades, mille liikmed käivad sisseoste tegemas väikestes poodides ja turgudel (Stavros jt, 2017).

Toidujäätmete teke on seotud ka inimeste toidukäitlemisalaste teadmistega, sealhulgas eeldatakse, et tarbijatel, kes käivad rohkem väljas söömas ning eelistavad valmistoitu, on vähem ka toidukäitlemisteadmisi, mistõttu kipub toit nende leibkondades suurema tõenäosusega riknema (Stavros jt, 2017).

Uuring: Toidujäätmete ja toidukao teke Eestikodumajapidamistes ja toitlustusasutustes